reede, 20. veebruar 2015

Kas gluteen on paha?

Kirjutasin eelmisel laupäeval LP-s artikli gluteenivabast toidust (allpool täismahus olemas), õigemini sellest, kas see on vajalik tervele inimesele ehk isikule, kellel ei ole tsöliaakiat, gluteenitalumatust ega -allergiat. Olen juba ise üle 15 a selle teemaga tegelenud oma lähedase vastava haiguse tõttu, pidanud gluteenivabalt kokkama ja küpsetama ning saanud end teemaga üsna hästi kurssi viia, konsulteerides arstidega ja lugedes selleteemalisi artikleid.

Mind ajendas LP-s artiklit kirjutama gluteeni osas levinud väärasusaamad - paljud kes toituvad küll ise gluteenivabalt, ei tea, mis see tegelikult on ega ka seda, et selline söömine ei pruugi tervisele üldse kasulik olla. See ülinaljakas video on hea näide tavalistest gluteenivältijatest, aga tasub lugeda ka juuresoleva artikli teksti. Mul on lihtsalt kahju vaadata, kuidas inimesed, tahtes tervislikult toituda, võivad oma tervisele hoopis kahju teha, jättes menüüst välja täisväärtuslikud täisteratooted. 

Mina ei ole arst ega teadlane, kuid mul on nende inimeste vastu suur austus ja usaldus, mistõttu ma ei mõtle mitte ise midagi välja, vaid uurin põhjalikult selles osas endast targemate esitatud fakte ja kirjutan nende põhjal oma artikleid. Ehk siis mina usun ja usaldan kaasaegset teadust ja meditsiini. Päris tihti kasutan oma artiklite kirjutamisel Mihkel Zilmeri, Urmas Kokassaare ja Anne Lille raamatut "Normaalse söömise käsiraamat. Teejuht ja abimees eluks nüüdisaja globaalsel infoprügimäel". Minuni jõudis raamat algselt tänu mu õdedele, kellest üks on arst ja teine veel arstitudeng, kellel see kohustusliku kirjanduse hulka kuulus, aga nüüd on raamat mul ammu juba endal olemas ja asendamatuks abimeheks kujunenud.

Ja ütlen kohe ära, et ma ei ole mitte kunagi propageerinud valge töödeldud nisujahu söömist (ja ka sellest artiklist saab seda ainult kas väga pahatahtlik või rumal inimene välja lugeda), vaid ainult tervislikku mitmekülgset toitumist, kus saab vajalikud vitamiinid, mineraal- ja kiudained kätte. Minu arvates tuleb süüa päris toitu! Mis valgesse rafineeirud nisujahusse puutub, siis seda ma ise praktiliselt ei tarbi - küpsetan enamasti gluteenivabu kooke või üritan katsetada täisterajahusid, kuid ma ei ütle mitte kunagi ära mõnusast värskest võisest croissant'ist, ahjusoojast maitsvast leivast mõnes restos vm hõrgutisest. Ja miks ma peaksingi?! Kui mu toidulaual on igapäevaselt puu- ja aedviljad, liha ja kala, kas siis juhtub midagi, kui ma söön rukkijahust täisteraleiva avokaado ja suitsulõhega või maiustan enda tehtud koogitükiga?:) Kusjuures, hommikune koogisöömine võib aidata isegi kaalu langetada ;-) Minusugusele suurele koogi-, martsipani ja tumeda šokolaadi sõbrale suurpärane uudis! :):):) Ka Mihkel Zilmer jt ütlevad oma raamatus, et hommikusöögiks võib mõnikord julgelt tükikese kooki süüa. 

Lisan siia mõned huvitavad lingid, millega soovitan tutvuda kõigil, keda gluteeniteema huvitab. Mida  väidavad näiteks Harvardi teadlased, tuginedes teaduslikult tõestatud faktidele. See artikkel viib teemat veelgi edasi (siin sama asi kokkuvõtlikumalt). Siin on aga hea lugemine selle kohta, millist leiba eelistada. Loomulikult ei käi see isetehtud mandlijahust või pähklitest leibade kohta (kusjuures need mõlemad retseptid siin blogis on nii superhead kui ka väga tervislikud!), küll aga enamike poes müüdavate saepurulaadse konsistentsi ja maitsetute süsivesikurikaste väga pikalt säilivate gluteenivabade saiade kohta. Siin on aga kirjas Chicago ülikooli tsöliaakiaspetsialisti väide, mida olen kuulnud ka siinsetelt vastavatelt spetsialistidelt ja arstidelt, et "gluteenivabal söömisel ei ole ühtegi tõestatud kliinilist tervise-eelist". Seda siis juhul, kui ole vastavat haigust. Need kaks artiklit on aga mu lemmikud: selles räägib päris hästi ära, kuidas gluteenivabad toidud on puhas äri, siin aga on toodud suurepärane võrdlus MSG-paanikaga. Ja soovitan vaadata ka lühikest ajakirja The Economist videolõigukest, kus teema on väga lihtsalt ja selgelt ära seletatud. 

Ilmselt enamikele meist on selge, et kui sööd ära pitsa või värske  salati kanaga, siis on ensetunne teise valiku puhul kordades parem, sellest saab palju kasulikku (nt valk, vitamiinid, mineraalained) ja see on kõhule kerge ja hea seedida. Kas aga pitsa on "halb" just gluteeni pärast või on asi ikkagi milleski muus?:) Ja kui vahetada pitsad, pastad, burgerid jms tervisliku toidu vastu, kas siis tõesti on kaalukaotus, parem enesetunne jms tingitud just sellest, et menüüs ei ole enam gluteeni? Kui inimene sööb näiteks päevad läbi saiakesi, kas ta läheb paksuks ja saab tervisekahjustuse gluteeni tõttu või äkki ikkagi sellest, et ta ei saa toidust organismi normaalseks toimimiseks vajalikke vitamiine, antioksüdante, kiud- ja mineraalaineid, vaid ainult kiirelt imenduvaid lihtsüsivesikuid ja nö tühje kaloreid? Siin üks lõik ühest eelpoolmainitud artiklist: “They eat a huge bowl of pasta and experience lethargy, bloating, weight gain and decide they must have a food intolerance, but they’ve just eaten too much pasta.” In blind tests, three-quarters of people who believe they have an allergy or medical intolerance to bread show no signs of any symptoms.

Kui keegi väidab, et on nisujahust söömisest paksuks läinud, siis tasuks talle meelde tuletada lihtsat (ja ammu teaduslikult tõestatud) energia jäävuse seadust ehk asjaolu, et kui toiduga omastatud energia on suurem meie keha vajadustest, muutub see rasvaks. Üleliigne energia ei kao kuskile ära - kui sööme rohkem, kui kulutame, võtame juurde. Lugesin hiljuti ühe tuntud välismaa toitumisnõustaja seisukohta, kes ütles, et võiks vabalt oma äri kinni panna, sest kogu tõe saab kokku võtta kahe sõnaga "Sööge vähem!". Või siis tsiteerides taaskord Zilmer & co raamatut: "söödavad toidukogused peavad olema mõõdukad ja vastama kehalisele koormusele." Rasvume, kui ülemääraselt energiat tarbime, aga väitel nagu oleks mõni konkreetne toiduaine süüdi, ei ole tõepõhja all. Samuti ei saa süüdistada ainuüksi süsivesikuid ehk nagu on kirjas Zilmeri raamatus, siis "süüdi ei ole mitte toidusüsivesikud, vaid nende asjatundmatu söömine (pidev üle- või alatarbimine)". 

Üks väidetest, mida tihti kuulen, on ka see, et tänapäeval on nisu kuidagi eriliselt paha ja sisaldavat hoopis rohkem gluteeni ja ma ei tea mis kõik veel. Arvestades praeguse aja tööstuslikku tootmist ja selles kasutatavaid väetisi, taimekaistevahendeid, hormoone, GMO-sid jne jne, siis kas tõesti on nisu kuidagi eriliselt ehk teistest taimedest rohkem kahjustatud, et just seda tuleb iga hinna eest vältida? Ja kui see nii tõesti on, siis Eesti oma talupidajate (nt Kaarli talu) mahedalt kasvatatud teraviljatooted peaks ju ometi sobima? Või kas tuhandete kilomeetrite tagant toodud ja oma ideaalse välimuse sealjuures säilitanud puuviljad, salatid ja aedviljad või välismaal tehtud gluteenivaba leib on tõesti tervislikumad, kui nt meie oma rukkijahu ja sellest küpsetatud täisteraleib? 

Mihkel Zilmer ütleb, et tema ei räägi oma arvamustest, vaid räägib asjadest nii nagu on ehk esitab vaid teaduslikult tõestatud fakte. Tema ütles Eesti Toiduliidu poolt sel sügisel korraldatud täisterakonverentsil, et "täisteratoode kuulub normaalse söömise kõrgliigasse." Ja keda siis usaldada - kas ülikooli õppejõudu või kedagi, kes leiab, et sõna "tervislik" tuleb teraviljadest rääkides jutumärkidesse panna?
*Lisan postituse alla ka väljavõtte täisterakonverentsi materjalidest.

Võtame nt paleotoitumise. Ühest küljest on see mulle tohutult sümpaatne, sest läheb suures osas kokku mu enda põhimõtetega ehk eelistada PÄRIS toitu nagu aedviljad, puuviljad, muna, pähklid, korralik kvaliteetne liha ning vältida töödeldud toite ja üldse igasugust kräppi. Ka suur osa minu enda toidulauast ja retseptidest vastavad tegelikult paleo-kriteeriumitele. Samas aga minu jaoks miinusena tuleks selle toitumissuuna järgimisel loobuda ka piimatoodetest (ma armastan kohupiima, juustukooke, paksu maitsestamata jogurtit värskete marjade või mesimagusate puuviljadega ning juustusid) ja täisteratoodetest (nt rukkileib, odrajahukarask ja kaerahelbepuder on selle puhul välistatud), lisaks on "pahad" veel nt ka kaunviljad ja maapähklid. Toitumisnõustaja arvab selle kohta nii, siin on üks väga hea artikkel veel, siin veel üks päris huvitav ja siin üks random artikkel (üsna pealiskaudne küll paraku). Tekibki küsimus, keda usaldada - kas sellel teemal vastavat haridust omavat inimest (eelpoolmainitud toitumisnõustaja), teadlaste järeldusi või kedagi, kes tegelikult midagi lihtsalt arvab? 

Olen käinud viimase aasta jooksul mitmes prof Mihkel Zilmeri loengus, kes ütleb, et 99% internetis leiduvast on puhas prügi. Kui alguses tundus see mulle liialdamisena, siis üha enam hakkab mulle tunduma, et tal võib õigus olla! Ja kõige hullem on see, et selles internetis leiduva umbluu põhjal teevad paljud elulisi otsuseid nagu seda on söömine või kasvõi nt nii oluline asi nagu oma laste vaktsineerimine. Tänapäeval on võimalik paljusid jubedaid haiguseid ära hoida nende vastu vaktsineerides, kuid teatud inimesed arvavad, et nemad on targemad kui arstid ja teavad, kui pahad on vakstiinid. Selle asemel, et oma last (ja teiste inimeste lapsi) nt lastehalvatuse vastu kaitsta, tekitavad nad vaktsineerimata jätmisega tegelikult ju potentsiaalse ohu, et laps jääb selle haiguse tagajärjel vigaseks. Kurb! Ja kuigi ma arvan, et igaüks on vaba käituma oma kehaga, kuidas tahab, arvama, mida tahab jne, siis on paraku lisaks teiste inimeste elu ja tervise ohustamisele veel teinegi tahk, mille võttis väga hästi kokku Iren FB-s seda teemat lahates: 

mu enda jaoks on ka üllatav olnud, millise agressiivsuse ja enesekindlusega minu vaktsiiniseparatistidest tuttavad oma vaateid peale suruvad. Karta on, et nõrgema närvikavaga noored lähevadki selliste hirmujuttude õnge, kuivõrd nii valju hääle ja pika jutuga otsesõnu ähvardatakse, et kui vaktsineerid, siis teed oma lapsele liiga.


Sama on ka söömisega - vihast seisukohtade esitamist, alusetut süüdistamist (minu artikli peale küsis üks, et "kas nüüd läheb nõiajaht lahti neile, kes ise tahavad gluteenivabalt toituda?") ja suisa lausvalet näen just nende poolt, kes on arvamusel, et gluteen on paha. Kus on minu artiklis öeldud, et "gluteenivaba elu=toitainetevaese kräpi söömine"??? On see siis vastava väite esitaja poolt pahatahtlikkus või lihtlabane rumalus? Toimetusse tuli ka üks kiri, kus sooviti kirjutada vastuartiklit minu loole, sest "gluteenitalumatus on kordades laiem mõiste kui meie igapäevane meditsiin seda määratleda suudab". Ja juba see ütlebki minu jaoks kõik ära! Kuidas seda väidet tõestada, kui tänapäeva meditsiin seda ei "suuda määratleda"? Kui gluteen on tõesti nii paha, kuidas siis teadlased ja arstid seda ei avasta, vaid ainult isehakanud "eksperdid" näevad tegelikku probleemi? Kust võtavad mõned inimesed arvamuse, et nad on targemad kui teadlased ja arstid? Ja mille üle on siin üldse vaielda või diskuteerida või kuidas jõuda kompromissile, kui ühelt poolt on teadus, teiselt poolt selle eiramine ja tuginemine kellegi arvamusele?

Ja ma ei tahagi vaielda, sest pooldan igaühe isiklikku valiku- ja arvamusvabadust! Mina ei suru kellelegi oma arvamust peale ja ma tahaks loota, et ka minul lastakse "naiivselt" arste jt selle ala spetsialiste (nt ülikooli professoreid) edasi usaldada :)  Igaüks sööb seda, mida heaks arvab, samuti kujundab oma arvamuse oma autoriteetide järgi, niiet oleks tore näha tolerantsust erinevate arvamuste osas ka nende suhtes, kes usuvad arste, meditsiini ja kaasaegset teadust! 

Ma imestan, et ilma inimese füsioloogiat põhjalikult tundmata, biokeemia kursust läbimata jm arstiks või toitumisnõustajaks saamise eelduste täitmiseta julgevad mõned siiski pakkuda end inimestele tervisliku toitumise osas nõua andma, samuti seda, et on inimesi, kes usaldavad selliste inimeste nõuandeid. See ei ole kriitika (eks kuidagi peab ju raha teenima ja teiselt poolt seda kulutama), see on lihtsalt siiras imestus, sest mina ise ei julge küll enda tervist ja heaolu usaldada (ülikoolis) vastavaid põhjalikke kursuseid läbimata nõu andvate inimeste kätte, ammugi ise selleteemalist nõu kellelegi anda, kuigi toidu- ja toitumiseteemaga tegelen igapäevaselt juba mitu aastat. Sellepärast ka artikli kirjutamisel ei hakanud ma ise midagi arvama või leiutama, vaid kirjutasin selle esitades mulle teadaolevaid ja minu jaoks usaldusväärseid fakte. Samuti ei ürita ma ise kellelegi vastavat teenust müüa või kellegi toitumiseelistuste pealt raha teenida, vaid ikkagi vahendada seda, mida vastavatelt spetsialistidelt kuulen :)

Ja nagu ma artikliski mainin, siis igasuguste müütide pealt saab hästi raha teenida. Alles hiljuti oli veel väga trendikas järgida PH-dieeti. Isegi mu (kusjuures, tõesti täiesti intelligentsed!!!) sõbrannad jm tuttavad üritasid seda teha, saatsid mullegi e-kirju sellest, mida tegelikult peaks sööma ja mida vältida, kui happelised me oleme jms. Mulle on mitu tuttavat öelnud, et aluselise toiduga saab ravida vähki! Lihtsalt USKUMATU! Ja kohutavalt ohtlik! Õnneks on aga head uudised kõigile neile, kes usuvad teaduspõhist meditsiini - nimelt pandi kuulus "doktor" Young, kes selle "PH-ime" välja mõtles, vangi! Siin on üks väga hea kirjeldus tema tegevuse osas - hämmastav, kui palju sellise umbluuga sai raha teenida!!!

Kõigil inimestel aga, kes sarnaselt minuga usuvad teadusesse, soovitan lugeda skeptik.ee-d ja sama autori FB-lehte. Vahelduseks internetis levivatele teooriatele on vägagi kosutav näha selgeid fakte ja tervet mõistust.  Lihtsalt infoks, et sellel lehel oli juba aastal 2009 (!) PH-imest adekvaatselt kirjutatud :)

Toredat nädalavahetust kõigile! :)


Eeesti Toiduliidu poolt korraldatud täisterakonverentsi materjalidest väljavõte (paksem kiri lisatud minu poolt):
Prof. Mihkel Zilmer: “Täisteratooted on hindamatud kiudainete, mitmete mineraalainete ja mitmete vitamiinide väga head allikad.”
Eesti esimesel Täisterakonverentsil esinenud Tartu Ülikooli meditsiinilise biokeemia professor, meditsiinidoktor, Mihkel Zilmer tõi välja kolm peamist põhjust, miks toiduvaliku tegemisel tasub eelistada täisteratooteid.
“Kui valite söömiseks teraviljatooteid, jälgige, et vähemalt pool nendest, mida oma ostukorvi panete, oleks täisteratoode, sest täisteratooted on ühed parimad toiteliste kiudainete rikkalikud allikad. Kiudained on tervis-soodsate toimetega, sh ka mitmete haiguste (nt diabeet) riski vähendava mõjuga“  ütles Zilmer. Teiseks tõi arstiteaduskonna professor esile selle, et täisteratooted on ka mitmete, nüüdisajal probleemsete mineraalainete (magneesium ja tsink) ja vitamiinide (folaadid, vitamiin B1) väga heaks allikaks, mis asuvad põhikoguses just terade kestas. „Kolmandaks,  täisteraviljade täisväärtuslikkus ei tähenda aga seda, et teised teraviljapõhised pagaritooted oleksid kahjulikud, nt valge sai (see on asjatundmatu infomüra), kuid need on toitaineliselt väga ühekülgsed, st nii nende tarbitav kogus kui ka tarbimise sagedus peaks olema väike. Täisteratoode kuulub normaalse söömise kõrgliigasse, sest ta annab lisaks eespoolmainitule oma panuse ka spetsiifiliste antioksüdantide ja fütoöstrogeenide saamisse.“ Mihkel Zilmeri teadus-põhist analüüsi kinnitasid omakorda ka Soome teadlase Dr. Marika Lyly ettekandes toodud paljude uuringute kokkuvõtvad andmed. 
 Zilmer lisas ka , et Eestis osatakse üha rikkalikumas valikus  valmistada  head leiba ja ta soovitas ka seda oma toiduvalikus sagedamini kasutada.

Mihkel Zilmer tõi välja vajalikud toiduainete grupid nädala-lõikes igale inimesele, mida tasuks varieerida gruppide siseselt vastavalt maitse-eelistustele
  • Teraviljatooted (rukkileib, teraleivad, jämedalt jahvatatud jahust pagaritooted,  sepik, kaerahelbed, kliilisandiga tooted, kiudainetega rikastatud pasta-tooted, mitmeviljahelbe pudrud, kamajahu, tangud, kruubid, pruun riis, hirss, tatar)
  • Kaunviljad (erinevad oad, herned, läätsed)
  • Puu– ja köögiviljad (õun, pirn, ploom, mango, banaan, kiivi, granaatõun, pähklite segud, kõrvits, melon, porgand, lehtsalat, puuvilja- ja köögiviljamahlad, kartul)
  • Kala (heeringas, väike lõhe/forell, haug, latikas, räim)
  • Linnuliha (kalkun, kanafilee, vutiliha)
  • Piimatooted (jogurt, juust, kohupiim, pett, probiootiline kefiir, kodu- ja toorjuust, või, joogipiim)
  • Muud loomsed toiduained (muna, punane skeletiliha, linnumaksapasteedid, erinevad veretooted)
  • Marjad (metsmaasikad, mustikad, murakad, vaarikad, sõstrad, kibuvitsad, jõhvikad, astelpaju viljad)

Perearst Külvi Peterson: “Täisteratoodetes leiduvad kiudained mitte üksnes ei väldi kõhukinnisust, vaid võivad ära hoida ka divertikuloosi, hemorroide, soolepolüüpe ja soolevähki. Täisteratoodete tarbimine on väga oluline ennetamaks ka ülekaalu, diabeeti ja südamehaigusi.”

Pika staažiga perearst Külvi Peterson tõi Täisterakonverentsil välja peamised täisteratoodetega seotud kasud tervisele ning sõnas, et täisteratoodetes leiduvad kiudained mitte üksnes ei väldi kõhukinnisust, vaid võivad ära hoida ka divertikuloosi, hemorroide, soolepolüüpe ja soolevähki. “Täisteratoodetega saab aidata ärritatud soolesündrooni puhul, meeleoluhäirete ja kroonilise väsimuse korral, ” loendas dr. Peterson täisteratoodete plusse ning lisas, et oleks igati mõistlik lisada mõiste “täisteratoode ja  kiudained” riikliku strateegia  “Südame ja veresoonkonnahaiguste ennetamine 2005-2020” osaks.
Perearst lükkas ümber arvamuse, nagu oleks täisteratoode paljudele gluteeni-talumatuse põhjustajaks. “Olen oma 27. aastase praktika jooksul meditsiiniliselt diagnoosinud gluteeni-talumatust kolmel juhul: ühel väiksel lapsel ja kahel naisel,” ütles Peterson ning lisas, et inimestele meeldib endale ise diagnoosi panna paljude väikeste hädade puhul, mis ei leia aga meditsiinilist kinnitust. 

Külvi Peterson ütles, et leiva tähtsaim ülesanne on anda väärtuslikke süsivesikuid, valke ja kiudaineid. “Täiskasvanud inimene vajab päevas 20-35 g kiudaineid ning praktiliselt annab selle koguse 200 gr täisteraleiba,” ütles perearst. Ta lisas, et täisteratoodete tarbimine on väga oluline ennetamaks ka ülekaalu, diabeeti ja südamehaigusi.



Siin aga mu LP-s ilmunud artikli algversioon:

Kas terve inimene peaks sööma gluteenivaba toitu?
Gluteenivaba toitumine kogub üha rohkem populaarsust. Kuigi inimesed on nisujahu söönud juba umbkaudu 10 000 aastat, siis viimasel ajal on paljud jõudnud veendumusele, et see teeb paksuks ja on tervisele ohtlik. Kui vanasti usuti pahasid vaime, siis tänapäeval luuakse endale tonte teatud toiduainetest, mille hulka kuulub hetkel ka rafineeritud nisujahu. Kohtan pidevalt inimesi, kes räägivad uhkusega, kuidas nad on loobunud täielikult gluteenisisaldavate toitude tarvitamisest, kuigi neil ei ole diagnoositud tsöliaakiat, vastavat allergiat ega isegi mitte talumatust. Küsin alati, et miks te seda teete ja vastuseks on, et gluteen on väga paha!
Mõneti meenutab praegune nisujahupaanika mõnikümmend aastat tagasi valitsenud (ja nüüdseks ümber lükatud) arvamust, et rasv on tervisele kahjulik ning tuleks kõigist toitudest eemaldada, mille tõttu hakati valmistama rasvavabu või väherasvased tooteid, mis on rasva kompenseerimiseks enamasti kalori- ja suhkrurikkad ning oluliselt ebatervislikumad.
Mis on gluteen?
Hiljuti läbi viidud uuringu kohaselt on enamikel inimestel gluteenist tegelikult täiesti vale arusaam. Gluteen on lahustumatu valguühend, mis koosneb teravilja valgu prolamiinist (nisu puhul on see gliadiin) ja gluteniinist. See on kleepvalk, mida leidub nisus (sh speltanisus), odras ja rukkis. Kaeras küll gluteeni ei ole, kuid see-eest on seal olemas gliadiinile sarnaseid valkusid, mistõttu ka kaer on reeglina gluteenitalumatuse käes vaevlevatele inimestele vastunäidustatud. Gluteen teeb taina elastseks, annab küpsetistele struktuuri ja pehmuse, see nö lukustab süsinikdioksiidi, mis käärimisel annab küpsetisele kohevuse.
Gluteenivabal söömisel ei olevat aga ühtegi teaduslikult tõestatud tervise eelist, samuti ei ole tõendeid selle kohta, et miljonitel inimestel oleks järsku tekkinud gluteeniallergia või - talumatus. See-eest on aga selge, et ise endale diagnoosi panemine ei lähe reeglina täppi. Et gluteen tegevat paksuks, on teadlaste arvates ulme valdkonda kuuluv väide. Loomulikult ei ole tervisele kasulik hommikust õhtuni saiakesi vitsutada, kuid kui mõõdukas nisujahust toodete söömine teeks paksuks, siis oleks ilmselt rasvunud enamik itaallastest ja prantslastest, kes tarbivaid saia igal söögikorral ja lisaks veel ohtralt muid nisujahust tooteid alates hommikustest croissant’idest lõpetades pastade ja pitsadega. Kuid enamasti on just nende riikide inimesed nii heas füüsilises vormis, et neid isegi eeskujuks tuuakse. Näiteks Itaalias süüakse kaks korda rohkem nisul põhinevaid toitusid kui USA-s, kuid rasvunuid on seal “vaid” 10% elanikkonnast võrreldes ühendriikide 35%-ga.
Äri õitseb
Nagu ikka, saab iga müüdi ärilisel eesmärgil ära kasutada. Tänu meediakampaaniale on näiteks USA-s gluteenivabade toodete tarbimine tõusnud 2012. aastaga võrreldes 60%. Nüüd kulutavad ostlejad sellise toidukauba ostmiseks juba ligi 9 miljardit dollarit aastas. Arvatakse, et aastal 2016 ületab gluteenivabade toodete müük juba 15 miljardi dollari piiri.
Kui mandli- ja tatrajahu, mis mõlemad sisaldavad palju inimese jaoks kasulikku ja vajaliku, välja arvata, siis reeglina on gluteenivabad jahud pigem toitainevaesemad. Maisijahu vitamiinisisaldus on küll võrreldav kaera- või odrajahuga, kuid mineraale on selles vähem. Riisijahu on kalori- ja süsivesikurikkam, kuid kiudaine-, vitamiini- ja mineraalainevaesem kui nisujahu.
Vahetades näiteks rukkijahust täisteraleiva poes müüdava tavalise gluteenivaba alternatiivi vastu, saame oluliselt toitainevaesema toote, mille eest aga peame välja käima mitu korda rohkem raha. Enamasti on gluteenivabades saiades vähem toitaineid, eelkõige kiudaineid ja B-vitamiini, kui tavalises leivas, kuna nende valmistamisel ei saa kasutada lisaks nisule ka rukist, otra ega kaera. Samas aga on sellistel saiadel oluliselt suurem süsivesikusisaldus ja sellest tulenevalt ka kõrge glükeemiline indeks erinevate tärkliste (nt tapioki-, riisi-, maisi- ja kartulitärklis) tõttu, millest tulenevalt tõstavad gluteenivabad leivad inimese veresuhkru taset kõrgemaks kui näiteks nisujahust valmistatud tooted või isegi suhkur. Seega kaalukaotuse ja tervislikku toitumise asemel tehakse endale gluteenivabade toodetega sageli hoopis kahju.


Täiuslik täistera


Selge on see, et valge rafineeritud nisujahu ei anna meile suurt midagi kasulikku ja on oluliselt toitainevaesem, kui täisterast jahvatatud jahud, kuid kindlasti ei põhjusta see mõõdukal tarbimisel tervisekahjustusi. Eriti kahju on mul aga sellest, et koos nisujahuga on põlu alla sattunud ka tervislikud teraviljad nagu kaer ning oder ja rukis, mis samuti pisut gluteeni sisaldavad. Samas ei saa näiteks tavalist pastat kuidagi võrrelda odrajahust valmistatud karaski või kaerahelbepudruga - toitainesisaldus on nendes väga erinev!
Kuigi olen juba üle 15 aasta pidanud lähedasel inimesel arsti poolt diagnoositud tsöliaakia tõttu otsima küpsetamiseks alternatiivseid jahusid, samuti ostma sageli gluteenivabu tooteid, soovitan ma siiski võimalusel eelistada kohalikku korraliku ja kvaliteetset täisterajahust küpsetist. Eestis on poodides tohutu valik täisteraleibasid, -saiu ja -sepikuid, üks parem kui teine. Täisterajahud on jahvatatud tervest terast ehk selles on säilinud kasulikud vitamiinid, antioksüdandid, mineraal- ja kiudained. Kui just portsjonite suurusega üle ei pinguta, on täistera-rukkileib tervislik ja aitab soovijatel ka kaalu kaotada, sest neis sisalduvad kiudained mõjuvad väga hästi seedimisele.

reede, 13. veebruar 2015

Mahlane ja särtsakas kohupiimakook sõbrapäevaks


Homse sõbrapäeva puhul tahaksin jagada oma uuest raamatust ühte odrajahust põhjaga kerge kohupiimakoogi retsepti, mis ilmus ka eelmise nädala Eesti Ekspressi toiduküljel minu jahuteemalise artikli juures. Lehte küll enam müügil ei ole, kuid lugu on täitsa tasuta kättesaadav! 

Ma ise olen suur kohupiimakoogi-sõber :) Armastus kohupiima ja sellest valmistatud kookide, samuti kohukeste jt kohupiimast maiuste (nt igasugused kreemid ja vormid) vastu on pärit juba lapsepõlvest ja pole ühtegi märki, et see kuidagi kaduma hakkaks. Siin blogis on kohupiim ja -pasta ilmselt ühed levinuimad magustoidukomponendid ning enamasti lisan kohupiimapastat isegi juustukookidesse. Isegi Eton Mess'i teen mina vahukoore asemel kohupiimapastaga (ja jube hea on!!!). Üks mu enda lemmikuid on mangopüreest tarretisega kohupiimakook, mida suvel päris tihti erinevatest marjadest (eriti head on mustikad ja vaarikad) kattega valmistan. Seekordne kook on aga kaetud õunte ja aprikoosimoosiga, mis muudab kreemja täidisega küpsetise veelgi mahlasemaks. 

Mõni nädal tagasi ilmunud Arteris on mu uuest raamatust sidruni-mandiljahukoogi retsept, mis on pisut sarnane juba blogis olevale mahlasele apelsinimekiga küpsetisele, kuid pisut tugevama tsitruse maitsega. Mulle mõlemad väga meeldivad, sest lisaks mõnusale maitsele on need (minu kriteeriumite järgi) igati tervislikud :)

Minu jaoks läheb valentinipäev taaskord mööda välismaal, aga ega ma ausalt öeldes suurt sidet selle päevaga pole kunagi tundnudki. See-eest Indias on 14. veebruar väga popp ja nt Goas, kus hetkel olen, on hotellid täis eelkõige siseturiste, kes romantilist nädalavahetust veetma tulevad. Indias on mitmeid asju, mida usulistel kaalutlustel ei sööda (pühadest lehmadest on ilmselt kõik kuulnud), eelkõige on piirangud moslemitel ja hindudel, kuid teatud toiduaineid loetakse iseenesest puhasteks  (ingl k pure) ning neid söödavat keha, meele ja vaimu puhastamiseks. Nende hulka kuuluvad ka piimatooted. Siinne jogurt on aga nii hapu, et hoolimata asjaolust, et naudin seda hommikuti kohalike mesimagusate ja ülimalt mahlaste tükeldatud puuviljadega (arbuus, ananass, mandariinid, mango, banaan, viinamarjad jne), pean siiski alati hapususe tasakaalustamiseks jogurti hulka pisut mett või moosi segama. Eestis pole mul küll mingit probleemi maitsestamata jogurti või kohupiima marjade vms nö loodusliku magustajaga söömisega, kuid siin on jogurt ikka erakordselt hapu ... aga väga mõnus ikka! Nagu India üldse :) Mulle siin tõesti meeldib, kuid väga raske oleks ka millegi üle nuriseda kohas, kus päike paistab, meri on soe ja ilus, mereannid värsked ja tõeliselt maitsvad, muresid pole ja elu on lill:)

Kallid sõbrad ja blogilugejad - soovin imeilusat nädalavahetust ja palju toredaid hetki kõige armsamatega! :) Sõbrapäev või mitte, aga head kooki tasub alati küpsetada ;-)


Kohupiima-õunakook
PÕHI:
120 g külma võid
120 g nisujahu
80 g odrajahu
1 tl kaneeli
2 sl suhkrut
näpuotsatäis soola
1 muna

Haki või kuubikuteks. Sega sõelutud jahud kaneeli, suhkru ja soolaga ning kas näpi, haki noaga või töötle köögikombainis koos võitükkidega jämedat riivsaia meenutavaks puruks. Lisa kergelt lahti klopitud muna ja sega tainapalliks. Vajuta tainas lamedaks kettaks, keera toidukile sisse ja aseta 30 minutiks külmkappi.
TÄIDIS:
400 g magusat vanillimaitselist või rosinatega kohupiima
100 g hapukoort
3 muna
3 sl suhkrut
2 sl vanillisuhkrut
1 sidruni või poole apelsini peenelt riivitud koor

Sega kõik täidise ained vispliga ühtlaseks kreemiks. Rulli tainas lahti, kata sellega Ø 24–25 cm lahtikäiva vormi põhi ja äär. Vorm võiks olla enne ette valmistatud, st võiga määritud ja jahuga üle puistatud, põhi vooderdatud küpsetuspaberiga. Vala täidis peale ja küpseta 150-kraadises ahjus 30 minutit.
KATE:
2 keskmist õuna
1 sl kaneelisuhkrut või 1 sl omavahel segatud (pruuni)  suhkrut ja jahvatatud kaneeli
1 dl aprikoosimoosi või -marmelaadi ja sorts brändit või rummi (soovi korral)

Võta kook ahjust välja. Puhasta ja tükelda õunad, laota koogile (vajuta kergelt kohupiima sisse. Puista peale kaneelisuhkrut. Küpseta veel 35–40 minutit, kuni kook on tahenenud. Enne lahtilõikamist lase vormis jahtuda ja paar tundi külmas seista. Kui soovid läikivat kooki, siis laota ahjust välja võetud koogile soojendatud ja sortsu alkoholiga segatud aprikoosikeedis.

pühapäev, 8. veebruar 2015

Kuidas ise kodus paneeri teha

India ei ole riik, kuhu mineku mõte oleks mul kohe esimesest hetkest saadik silma särama pannud. Ma olen küll alati mõelnud, et korra elus võiks siin ära käia, aga kui mu sõber V poleks siia tööle tulnud, siis poleks seda ilmselt niipea juhtunud. India tekitab paljudes kõhedust ja tundub (eriti just eemalt vaadates) liiga crazy, korratu, räpane jms. Kohale jõudes on kergem või raskem šokk muidugi garanteeritud isegi siis, kui oled juba eeelnevalt ligi 10-s erinevas Aasia-riigis ja mitmes Lad-Ameerika omas käinud, millest ka ükski just korra ja puhtuse ega rahva üldise elatustaseme kõrgusega uhkeldada ei saa (va muidugi Singapur). Aga esimesest ehmatusest toibusin ma enda jaoks üllatavalt kiiresti ja mida aeg edasi, seda rohkem mulle see riik meeldib. Supertore on siin niikuinii olnud, aga riigil endal on ka oma võlu, mida on raske sõnadesse panna ... Meil on muidugi olnud ka eriliselt stressivaba reisi algus, sest kui kohapeal elav inimene ütleb, mida teha ja kuhu minna, asju korraldab ja muidu nõuandeid jagab, siis tunned end ise juba peaaegu kohalikuna ega pea reisiraamatutest ja internetist sõltuma.

Ja kõige suuremad eksperdid India osas on reeglina need, kes siin ise kunagi käinud ei ole, eriti selles osas, mis puudutab toitu ja kõhuprobleeme:) Kui kõiki neid jutte kuulata, siis ei julgeks suutäitki süüa ega sammugi astuda, aga nüüd oleme siin juba nädalakese olnud ja kõht on paremas korras kui Eestis. Pole isegi ühtegi märki sellest, et kõht võiks kuidagi korrast ära minna, kuigi oleme söönud ikka igasugustes kohtades (ka täitsa nö urgastes), kus ainult kohalikud einestavad! :)

India osas ei jää keegi ilmselt ükskõikseks ja öeldakse, et sa kas vihkad v armastad seda. Mulle siin meeldib (aga mulle meeldibki peaaegu alati peaaegu igal pool) ja tahaks kindlasti veel tagasi tulla, sest napp 3 nädalat on ikka ülivähe riigi jaoks, kus rahvastiku arv on üsna sarnane Eesti omaga ehk 1,3. Lihtsalt selle väikese erinevusega, et neid on u 1,3 miljardit ehk 100 korda rohkem, kui meid:)   Ja kui arvestada, et neist u 600 mio elab majades, kus ei ole vett ega tualetti, siis pole ju ime, et puhtuse osas on siin väheke teised kriteeriumid ...

Delhi on meeletult suur (u 25 mio elanikku ehk suuruselt teine Tokyo järel) linn, kus olevat aga kõige saastatum õhk. Panen siia paar  pildikest :)







Ja no India köök - seda ma lihtsalt jumaldan!!! Rikkalik, värske, vürtsikas, rammus, mahe, maitsekas, tasakaalus, tohutute variatsioonidega. Ma siin tegelikult muud eriti ei tahakski teha, kui ainult süüa, sest lihtsalt jube hea on kõik!!!:) India on meeletult suur ja igas piirkonnas on oma iseärasused, aga kõige populaarsem on Punjabi köök. Selle osariigi söögikohti on Delhis hästi palju ning pidavat olema üldse enim kõigissse teistesse osariikidesse levinud. 
 
Üks asi, mida ma olen iga päev lisaks mango lassi'le siin söönud, on paneer'i nimeline juust. Paneer on ülimõnus pehme tekstuuriga hästi neutraalse maitsega kodujuust, mida süüakse igasugustes karrides, grillitult, magustoitudes, pannkoogitäidisena, kikerhernejahust (ingl keeles gram flour, hindu k besan) või tempura tainas fritituna (pakora). Pakora'd on siin eriliselt popid snäkid, need on kohalik comfort foodstreetfood ja finger food ning mis iganes veel. Meie kokatädi rääkis Delhis kokakursustel, et nii vihmase ilma kui ka depressiooni toit, mis alati tuju heaks teeb. Olen täitsa nõus - see frititud suupiste olgu ta siis juustu või mõne köögivilja täidisega (sõime nt ka spinatilehti niimoodi tainas ja frititult) lihtsalt teeb tuju heaks, sest see on nii hea! Tainasse segatakse mõnusalt vürtse (nt jahvatatud tšillit, garam masala't, granaatõunaseemnepulbrit) ja koos koriandri chutney (pmst nagu pesto koriandrilehtedest) või mündikastmega lihtsalt I-ME-LI-NE! :) Tänaval on pakora vist igal pool saada ning vastuvõttudel pakutakse ka koos teiste suupistete ja jookidega, mida püstijalal enne õhtusööki nauditakse. 

Paneeri valmistamiseks võtad rasvase piima ja lased keema. Indias on põhiliselt lehma- ja pühvlipiima segu, aga tavaline lehmapiim sobib ka. Peaasi, et on värske ja võimalikult rasvane. 


Kui piim on keema tõusnud, lisad sidrunimahla v äädika (poole liitri kohta 1-2 sl) ning keedad veel pisut, kuni juust on vadakust eraldunud ning potis olev vedelik on selge. 


Valasime segu sõelale, lasime mõne pisut seista ja jahtuda, segasime hulka natukene suhkrut ja peenestatud kardemoni ning saime suurepärase magustoidu. Kokk soovitas soolaseks ampsuks juustu tomati ja sibulaga segada. 



Selleks, et saada ühes tükis olevat juustukera, millest viile lõigata, peaks asetama sõelale marli ja siis juustusegu peale omakorda raskuse ning laskma vähemalt 4-5 h nõrguda, veel parem aga üleöö. Mida kauem juustu vajutuse all hoiad, seda tihkem jääb tulemus. 

Välja nõrgunud vadakut aga ei tasuks mingil juhul ära visata, vaid kasutada toidus (nt pannkookide, pakora'de tainas, suppides jm - pmst enamikes kohtades, kuhu muidu vett v piima lisaksid). 

Järgmisel pildil on aga Butter paneer ja dal, mis me mõlemad kokakoolis tegime. Butter paneer ja butter chicken on siin kaks hästi levinud rooga, mida ise olen mitmeid kordi juba sööma juhtunud, sest tavaliselt on see olemas ka hästi lühikese menüüga kohtades. Kastmes on tomatipüree, ohtralt vürtse ja võid (tavalist, aga võib ka ghee'd e selitatud võid kasutada), paksendamiseks on kasutatud India pähkleid. Väga mõnus (ja rammus)!:) Dal on aga vürtsidega (kurkum, tšilli, koriander jt) pehmeks hautatud läätsed, mis on ära püreestatud ja kas kookospiima, tomatipüree või mõlemaga segatud nagu meie tegime. Lisasime ka sibulat, ingverit ja küüslauku, mis läätsedega koos pehmeks küpsesid. Aga dal'i on loomulikult sadu erinevaid variante, sest juba erinevaid läätsesorte olen siinsel turul näinud kümneid. 


Serveerimisel raputasime butter paneer'ile peale kuivatatud lambaläätse lehti (ingl k fenugreek, hindu k kasoori methi) ja nautisime koos dal'i, kana rogan josh'i, lillkapsa curry ja riisi pulao'ga. Spinatisupi, aedvilja-pakora'd rohelise koriandri chutney'ga ja herne-täidisega kartulikotletid ehk tikki'd olime juba eelnevalt nahka pistnud :)


Magustoiduks tegime punasest porgandist pudingu ja halvaa. Punane porgand on magusam kui tavaline ja saadaval talvehooajal. 


Porgandihalvaa nimi on aga Gajar Ka Halwa ja seda saab ka turult osta - minev kaup, nagu näha :)


ja värskena näeb punane porgand välja selline (kohe tavalise porgandi ees)



Ma mõtlesin, et mul on rohkem pilte paneer'iga toitudest, aga leidsin veel vaid selle all oleva foto, sest ma õhtuti siin reeglina toitu pole pildistanud. Oleme Delhis vaid korra õhtust väljas söömas käinud, teised õhtud olime kas mõnel vastuvõtul v pidulikul õhtusöögil residentsis.

Klassikaline toit - kana tikka ja paneer tikka sibularõngaste ja mündikastmega. Tikka tähendab, et asi on (väikeste) tükkidena ja nö kuiv ehk ilma kastmeta, hoitud maitseainetes (vürtsides) ja tandoori ahjus või sütel küpsetatud. Sibularõngad tuuakse lauale vist enamike toitude juurde ja nendega kaasneb alati sidrunitükk, millest mahendamiseks mahla peale pigistada. Lisaks minu igapäevane mangolassi, mis siin enamasti minu jaoks pisut liiga magus on, niiet ma seda tellides olen hakanud ütlema juurde "no sugar" nagu värskete mahlade puhulgi.


See linnaosa, kuhu Delhis õhtul minna tasub, on Hauz Khas Village, mis on täis häid söögikohti ja ägedaid baare, mis melust sumisevad. Meie käisime söömas The Toddy Shop'is, mille omanik on üks V tuttav, ja see oli jube hea! Kusjuures, ükski koht ei ole otse tänaval, vaid kõik asuvad kuskil nurgatagustes või tuleb kitsastest treppidest üles (terrassile) ronida. Ühtegi viita kuskil ei ole, aga kõik kohad on rahvast täis. Kusjuures, naljakas on see, et välisturiste Delhis ega Taj Mahalis praktiliselt pole, peaaegu ainult kohalikud. Ilmselt lendavad kõik eurooplased otse Goasse, kuhu me isegi eile jõudsime :) Rannapuhkus alga nüüd! Ja elagu värsked mereannid!!! :)