neljapäev, 28. veebruar 2013

Langkawi saar

Langkawi on üks ilusate randade ja troopiliste metsade/džunglitega mägine saareke, pigem küll muidugi u 100st saarest (erinevatel andmetel 99-104) koosnev saarte kogumik. Ja kui täpne olla, siis meie asume selle arhipelaagi suurimal/peamisel saarel Pulau Langkawil. Turiste on saarel meie jaoks küll natukene liiga palju, aga samas tulime siia oma viimaseks nädalaks chillima ja nagu ikka, see viimane nädal on lõpuks nagu päris puhkus, kus ei käi enam pidevalt ringi, ei plaani uusi asju ega ole õhtuti pikalt väljas, vaid lihtsalt puhkad ning sööd, sööd, sööd ja veelkord sööd:) Langkawi on ka LP Malaisa sihtkohade seas 1. kohal, edestades isegi märkimisväärse kultuurilise pärandiga ja kohalike (sh ka teistes linnades elavate inimeste) arvates parima toiduga saart Penangi, kus me KL-i ja Langkawi vahelise nädalakese veetsime. 

Aga kõigepealt paar pildikest eilsest päikseloojangust - väga lahe on ikka jälgida, kuidas päike kiirelt "merre vajub" ja ümbrus "nipsust" kottpimedaks muutub:)




Me reisime - nagu ikka - rahulikult:) ehk enam ei viitsi (nagu nooruspõlves backpacker'ina) pidevalt ringi kihutada ja ühest kohast teise sõita, et võimalikult palju näha, vaid peatume pikemalt, et selle koha elu-olu paremini tundma õppida, ennast toimuvaga paremini kurssi viia ja mis peamine - inimestega suhelda, sest pikemalt kohal olles tekib ka igasuguseid uusi huvitavaid tuttavaid. Ja nii hea on oma riided kohvrist lahti pakkida, kappidesse, karderoobi ja mujale ära panna, õhtul välja minnes panna kena (NB! mitte kortsunud) kleidi selga ning olla 5-6 ööd ühes kohas. Just see pidev asjade pakkimine ja kohvrite otsas elamine on see, millest "ilma jäämise" üle mul kohe eriti hea meel on:) Loomulikult, selle rohkem kui kolme nädalaga jõuaks tervele Malaisiale ringi peale teha, aga meie huvi ei ole mitte suurt osa oma puhkusest transpordivahendites veeta, vaid seda aega nautida nii palju kui võimalik. Sellest ka meie pikad kohalviibimised KL-s, Penangil ja siin saarel, kuigi tegelikult kolm nädalat oleks täitsa paras ka vaid ühes kahest esimesest kohast veeta, sest avastamisrõõmu jätkuks ilmselt vabalt kuuks ajaks. Isegi ainult Langkawil poleks kolm nädalat mingi probleem veeta, eriti veel kui sukeldumise ja golfiga tegeleda:) Sest erinevaid põnevaid paikasid, asju ja tegevusi ning söögikohti, mida proovida, ja tohutult palju head toitu on kõigis neis kolmes Malaisia sihtkohas. Langkawil on muidugi head toitu oluliselt vähem, kui Penangil, aga siingi kehtib reegel - kes otsib, see leiab:) 

Malaisias on sajandite jooksul toimunud eriline köökide segunemine ja kui juba vaadata ainuüksi Wikipedia Malaisia köögi erinevate PÕHITOITUDE loetelu, siis võib täitsa ära ehmatada (no mina olin küll keeletu ja ei uskunud, et ma selles keeruliste nimetustega virvarris võiksin orienteeruma hakata), sest tänu riigis elavatele erinevat päritolu inimestele, kelle seas domineerivad hindud, hiinlased ja malaid, on siin tohutult mõjutusi kõigist neist riikidest, aga lisaks ka Indoneesiast, Taist ja Jaapanist. Siin saab nii imehead satay'd, oivalist tom yam'i (mis on mõnes kohas isegi sama vürtsikas nagu Tais) kui ka igasuguseid hõrgutisi Jaapani köögist, alustades sashimi'ga ja lõpetades teppanyaki'ga. Lihtsalt iga toidu-armastaja unistuste reis!:):):)

Ja sellepärast me muudkui söömegi ... :) Ja hetkel siis naudime elu Ambong-Ambong'i nimelises oaasis, mis - nagu nimigi ütleb -, on "rainforest retreat" ehk asudes küll rannast vaid paarsada meetrit eemal, on see ikkagi niimoodi mäenõlval ja paksu metsa sees, et seda alt üldse näha ei ole ja elusolendid, kes sind ümbritsevad, on lisaks erinevatele valjuhäälsetele lindudele peamiselt aplad ahvikesed (makaagid täpsemalt). Seepärast ei saa ka toitu kunagi oma terrassi lauale jätta - nad tuleks varastaks selle ära, sest õues hommikusööki nautides näed neid ümberkaudsete puude otsas maiaste nägudega kõõlumas ja hüplemas:) Ja olen esmakordselt hotellis, kus hommikusöök tuuakse tuppa ja seda saad omale sobival ajal terrassil nautida. See hommikusöök siin paksu metsa sees, kus puude vahelt näeb natukene merd ja päiksekiiri piilumas, on alati niiiiiiiiiii mõnus, et lihtsalt ei suuda isegi fotokat ega telefoni kätte võtta, et seda hetke jäädvustada. Sest see HETK ise on lihtsalt nii tore, et igasugune pildistamine lihtsalt kuidagi ... maiteagi ... no oleks lihtsalt kohatu:) Aga see järsk mäkketõus trepist, et oma tuppa saada, on ikka päris karm, niiet iga kord üles jõudes tunned, et oled midagi korda saatnud:) Ja trepi ümber on millegipärast eriti palju ahve möllamas ja astmetel suuri sisalikke (mitte selliseid pisikesi, kes igal pool Aasias seintel ronivad, vaid üsna pirakaid) laisalt ringi loivamas. Tavaliselt sisalikud põgenevad inimeste eest, aga need on üsna flegmad. Kuna ma just suur roomajate sõber ei ole, siis ausalt öeldes võiks nad minu arvates trepi vabastamisel ennast natukene kiiremini liigutada ... :) Täna õhtul hämaras astus aga P ühe teo kogemata laiaks ja see praks oli nii kõva, et ehmatas täitsa ära. Peab mainima, et ka teod ei ole siin just pisikesed;-)

Naljakas on muidugi see, et kuigi me Langkawi ajaks midagi muud peale "päris" puhkuse ja söömise ei planeerinud ning rannas me ka pikalt ei peesita, vaid käime lihtsalt ujumas, siis ikkagi erinavaid asju tehes aeg lihtsalt kaob... ma juba nädal aega mõtlen, et täna v homme õhtul kirjutan blogi, aga lõpuks olen ikkagi õhtuks nii uimane, et lihtsalt kukun voodisse. Eks oma osa ilmselt on ka üle 30 kraadisel palavusel ja päikesel:)

Aga kuna alustan oma reisijutte Langkawist, siis panen kohe kirja ka paar päris head söögikohta, mida julgen soovitada. Ehk on kellelgi abiks, kes siia juhtub, sest me ise leidsime need ka tänu soovitustele. Mõlemad on populaarsed kohalike hulgas, mis minu jaoks on alati väga oluline näitaja. Üks neist on Unkaizan, mis on alates selle avamisest igal aastal Malaisia parima 120 resto (ehk siis selle riigi nö Michelini tärni saajate) hulka valitud Jaapani söögikoht, kus on kõik toidud, mida oleme seal söönud alates meie silmade all akvaariumist välja tõmmatud kalast tehtud sashimi'st, lõpetades kohapeal valmistatud jäätistega (oleme ära proovinud kõik neli maitset ehk šokolaadi, rohelise tee, vanilje ja  punastest ubadest tehtu) on imemaitsvad - P arvates parim šokolaadijäätis üldse:) Kuna see söögikoht asub mugavalt kohe hotelli juures, siis oleme sinna rohkem kui korra sattunud:) Ja teine on mereanni resto Orkid Ria, kus oleme samuti mitu korda käinud ja mille kohta siin on hästi ilusti kirjutatud. 

Päev läbi avatud turistikaid on Langkawil (ja eriti Pantai Cenangil, kus elame) hästi palju, aga need mõlemad restod avavad oma uksed alles kell 6 õhtul. Kui Orkid Ria, mis on paar tundi avatud ka lõuna ajal, on kahe suure söögisaaliga pideva sagina ja meluga koht, siis vaiksesse ja rahulikku Unkaziani tuleks kohad kindlasti eelnevalt kinni panna, kuigi resto asub kahel korrusel ja neil on ka terrass. Mõlemas kohas on akvaariumid elusate mere-elukatega - saad endale meelepärase ilusti välja valida, mis siis vabalt valitud viisil (sashimi, teppanyaki, grill vm) valmis tehakse. 

Lisan mõned pildikesed ka. Kõigepealt Orkid Ria'st, siin on nt minu igapäevane tom yam krevettidega, kusjuures see on ainus koht Malaisias, kus see supp on sama vürtsikas kui Tais (eks neid kohti on kindlasti veel, aga ma olen siin ju ainult vähem kui kuu aega:):):) ) Tai restosid on Malaisias palju ja need on popid, kuid kuna malaid taide tšillivaimustust ei jaga, siis siin käiakse selle pipraga hoopis tagasihoidlikumalt ümber. Aga see tom yam on nagu päris:):):) Lisaks veel ohtralt mahlaseid krevette - juba pilti vaadates hakkab süda kiiremini lööma!:)


Meie kolm hiigelsuurt tiigerkrevetti, millest täitsa vabalt saab ka mees kõhu täis - hullult suured olid lihtsalt:) Before & after



ja mõned pildikesed akvaariumitest - mul lihtsalt läheb alati selliseid asju nähes süda soojaks:)






Ja mõni pildike Jaapani restost ka, kusjuures mulle hakkab üha enam tunduma, et järgmine Aasia-reis on tõenäoliselt Jaapanisse:):):) 


Ühel õhtul palusime endale ühe huntahvena akvaariumist välja tõmmata (kalake paremal)



Täna õhtul (siin on aeg 6 h Eesti omast eespool) sõime "grouper'i" nimelist kala



siin on see 700 grammine grouper parasjagu fileerimisel

Peakokk (pildil) on aga Jaapanist ja 30 (!!!) aastat köögis töötanud. Jälgisin, kuidas ta pambusmatiga maki-rulle keeras ja see oli omaette vaatemäng. Puhastatud kala fileerimine oli muidugi sekundite küsimus - nii kiiresti lihtsalt ei jõua pilti teha, kui mõni mees kalaga 1:0 teeb:)


Siia sashimi juurde pani kokk ka kala jäägid (pea ja selgroo koos sabaga) ja ma pole kunagi veel näinud, et lauale toodud surnud kala SABA VEEL LIIGUKS - täiesti sürr kogemus:)



siin aga üks huntahvena teppanyaki

siin sashimi samast kalast. Eriti meeldib mulle nende sashimi serveering - alati sellises merekarbis koos kolme sorti vetikate, riivitud valge redise ja wasabiga

grillitud huntahven teriyaki kastmega before & after



Istusime täna resto teisel korrusel, kus on madalad lauad ja matid nagu Jaapanis, suured aknad ka. See pilt on tehtud u 7 ajal, kui päike hakkas loojuma ja hallid vihmapilved kogunesid



mõne aja pärast aga kallas paksult vihma - õnneks oli sadu paari tunni pärast, kui lahkusime, juba järele jäänud:) Nüüd aga krabistab akna taga jälle vihma sadada, niiet suurepärane õhtu hubaseks  tubaseks õhtuks ja blogimiseks:)

Ja kuigi blogi nimi on "Jagatud rõõm", siis tahtsin ikkagi kirjutada ka ilmselt meie selle reisi suurimast šokist:) Nimelt kõndisime Penangi pealinna, u 800 000 elanikuga George Towni tänaval, mis on enamasti hästi tiheda liiklusega ja üks olulisemaid kesklinna viivaid teid, kuigi pildistamise momendil on pildil näha üsna tühi tänav. Ja ühel hetkel - vaatan kõrvale ja mida ma näen - suurt iguaani!!! Ta ei olnud küll enam elus, aga kui ootamatult näed pikka saba praktiliselt oma lahtiste kingade juures, siis ehmatad sellest nii ära, et ma alles mitu meetrit eemal (ehk ohutus kauguses) julgesin P-le öelda, et selline asi oli:) P muidugi ehmatas ka täiesti ära, isegi eemalt vaadates oli see piisavalt jube vaatepilt, aga vapra mehena oli ta siiki valmis ikkagi taaskord elukale lähenema ja pilti tegema minema:) Niiet kaks viimast fotot on tema tehtud, aga me veel vähemalt järgmised pool tundi muudkui ahmisime õhku ...:):):)



NB! igaks juhuks mainin, et kõik mu reisipildid on pildistatud JPEG-formaadis kasutades "intelligent auto" režiimi ja töötlemata. Ehk siis fotode kvaliteet on, nagu on, aga minu jaoks ainus võimalik viis oma muljeid jäädvustada ja edastada, kui ma just ei taha tervet reisi veeta fotoka nuppe kruttides ja pärast pilte töödeldes. Lihtsalt infoks:):):)

reede, 22. veebruar 2013

Kikerherne-lambaliha rendang

Enne, kui retseptini jõuan, ma lihtsalt pean jagama pilti mustadest e Silkie kanadest, mille olemasolust mul enne eilset aimugi ei olnud. Sellised üleni musta värvi kanad - kusjuures tumedad on ka sisikond, liha ja luud - olid mulle tõeliseks üllatuseks. Täitsa uskumatud linnud, onju?! :)



Meie aga oleme nüüd Penangi jõudnud, mis on Malaisia vaieldamatu toidupealinn (siin on natukene lähemalt juttu Penangi köögist). Kõik kohalikud, kellega olen siin olles kas niisama rääkinud või tuvunud, on alati kiitnud Penangi "kui kõige parema toiduga kohta", kuigi igal pool mujal Malaisias saab ka ikka TOHUTULT hästi süüa:) Toit on malaidele hästi oluline ja paljud sõidavad ka ise seetõttu just Penangile oma puhkust veetma. Hiina uue aasta esimesel nädalal olevat siin väga palju rahvast (peamiselt siis siseturiste) olnud, nüüd on väheke rahulikum, sest enamik sõitis pühapäeval juba kodudesse tagasi. 

Penang on ka muidu igati tore koht - ilus saar, mille pealinnas George Townis on armas koloniaalstiilis vanalinn. Inimesed on siin võrreldes KL-iga veelgi sõbralikumad, kusjuures eile käisime juba ühtede siinsete tuttavate kohalike juures hommikut söömas - väga lahe kogemus oli:) Ja õhtul viisid ühed teised tuttavad elupõlised Penangi elanikud meid välja oma lemmik mereanni-kohta ja seejärel tegid veel autoga linnaekskursiooni. Niiet Penangis läheb elu sama lõbusalt edasi nagu KL-iski:):):)

Penangist ja siinsest toidust räägin millalgi (loodetavasti) pikemalt, täna aga jagan ühe imemaitsva lihatoidu (rendang'i) retsepti, mida me üleeile ühe toiduna kokakursusel valmistasime. Ja panen kohe kirja ka mõned huvitavad asjad, mida ma varem ei teadnud:)

Ingveris pidi olema tohutult vitamiine ja mineraalaineid, eriti aga koore all, mistõttu tuleks see üldsegi jätta koorimata, aga pesta korralikult (vajadusel harjaga). Umbes nagu kartulikoort, et kasulikke aineid ka toidu sisse saaksid. Ja ingverit (nagu nt küüslauku ja sidrunheinagi) tuleb enne hakkimist purustada, et maitseid paremini kätte saada. 

Kaneelikoor on õhuke ja habras ning seda saab kergelt murda. Need paksud pulgad (nagu need siin), mida ka Eestis peamiselt müüakse, on tegelikult cassia nimelise puu koor, mis on tunduvalt odavam, aga samas tugevama lõhnaga, kui õige kaneelikoor, mistõttu sobib hästi nt küünalde sisse jmt otstarbeks. Söögi (nt karride) sees peaks aga ikkagi kasutama "päris" kaneelikoort. Cassia õigustab ennast ainult pulbri puhul, sest säilitab paremini aroomi. Ise cassiast pulbrit tehes lõhuks ilmselt oma kohvimasina ära, samas kui kaneelikoor on peaaegu pehme. Tegin eile Penangi Spice Garden'is ise ka ühe foto võrdluseks (vasakul kaneelikoor ja paremal cassia)


See on cassia puu, mis on ka seetõttu odavam, et tüvi lihtsalt raiutakse maha, lõigatakse juppideks, kuivatatkse ja siis see tõmbub ise niimoodi krussi


See siin on aga kaneelipuu, mille küljest koor käsitsi eemaldatakse ja kogu protsess koos kuivatamise jm töötlemisega on puhas käsitöö. Peamiselt pidavat kaneelikoort saama Sri Lankalt, enamikes teistes riikides on aga cassia põhitegija

Huvitava detaili sain teada ka seoses nelgiga:) Nimelt peab õisik olema kaetud, mitte nö paljas. Ilma "katteta" nelgid on vanaks läinud ja neid ei tasu kasutada ... Nendel piltidel on hästi selgelt näha, milline see kate nelgil olema peab. Ja siin üks minu foto värskest nelgist


Rääkides aga rendangist, siis see on Malaisias ülipopp lihaga toit, mida (tänu jällegi oma tuttavatele) KL-s juba mitmeid kordi söönud oleme. Rendang on eriliselt hõrk ja parajalt vürtsikas karrilaadne toit, kus liha küpsetatakse kookospiimas ja lõpus lisatakse veel ka kookoskoort, et rooga kreemja(ma)ks teha. Siine kokakooli õpetaja ütles, et kookoskoor lisatakse alati alles lõpus (enne ainult natukene veega lahjendatult), sest see reageerib pikale kuumutamisele täpsalt samuti nagu tavaline koor ehk muutub võiks ehk "liiga õliseks" (becomes too oily). Kui KL-s sõime alati veiselihast rendangi, siis kokakursustel valmistasime isetehtud lambahakklihast palle, kusjuures need vürtsises kastmes küpsenud lihapallid ei ole mitte ainult imemaitsvad, vaid on ka gluteenivabad!


Lihapallid:
250 g lamba- v veisehakkliha (taisemat sorti)
15 g ingverit
1 punane tšillipipar (seemneteta)
2 küüslauguküünt
60 g sibulat
1 koriandrivars (koos lehtedega)
1 muna v 4 sl kartulitärklist

Maitseainesegu (rempah):
3/4 tl garam masalat
0,5 tl tšillipulbrit
0,5 tl jahvatatud musta pipart
0,5 tl soola

Sega kõik maitseained omavahel. Haki ingver, küüslauk, sibul, tšillipipar ja koriander peeneks ning sega hakkliha ja maitseaineseguga, seejärel lisa tärklis ning sega ühtlaseks. Lase u 30 minutit (jahedas) maitsestuda ja puhata. 


Vormi väikesed pallid ja prae kuumas õlis pruuniks. Eemalda pannilt.

Praadimiseks:
3 kardemonikupart
10 karrilehte
1 väike tükk kaneelikoort
1 purustatud sidrunheina vars

15 g ingverit
1 küüslauguküüs

Vürtsisegu (Rempah):
15 g tšillipulbrit
1 tl koriandripulbrit
3/4 tl köömneid
0,5 tl aniisipulbrit
3/4 tl mooniseemneid
0,5 tl jahvatatud musta pipart

Sega koos veega pastaks, et ei läheks kõrbema pannil. 

Põhiained (ik Main ingredients):
60-70 g viilutatud sibulat
100 g kookoskoort koos 350 ml veega
4 sl õli
30 g kikerherneid (leotatud ja pehmeks keedetud)
natukene soola

Haki ingver ja küüslauk peenelt. Kuumuta pannil õli ja kuumuta selles pidevalt segades praadimiseks ettenähtud komponenid, kuni need muutuvad aromaatseks. Kõigepealt esimesed neli asja ning seejärel peenelt hakitud ingver ja tšilli.


Lisa vürtsisegu ja kuumuta ühtlaselt läbi. Seejärel lisa sibulad ja sidrunhein. Kuumuta pidevalt segades. Lisa veega segatud kolmandik kookoskoorest ja praetud lihapallid ning kuumuta u 20 minutit, kuni vedelik on u poole võrra vähenenud ja paksenenud. Lase alguses segu keema ja hiljem keera kuumust vähemaks, et see vaikselt podiseks. 


Lisa ülejäänud kookoskoor. Maitsesta soolaga, lisa pehmeks keedetud kikerherned ja kaunista koriandrilehtedega. 


Küpsetasime rendangi siin laialt levinud savipotis, mile puhul eriti tore on see auguga kaas, millest aur keetmise ajal välja tuleb. Ma ise valmistasin aga parajasti krevettidest "kuiva" karrit, kuni rendang küpses


Rendangi jaoks valmistasime ise ka garam masala segu, mis koosneb 5 maitseainest, mis kõik siin pildil näha on


ja siin siis retsept :)



Garam masala
2,5 tl vürtsköömneid
1,25 tl musta pipart
1 tl kaneeli
1 tl kardemonikupraid
2 tl nelki

Rösti köömned ja kardeminikuprad pannil, kuni need aromaatseks muutuvad ehk kuni tunned nende aroomi ning purusta koos teiste ainetega kohviveskis v uhmris peeneks pulbriks. Hoia õhukindlalt sulatud anuma sees külmkapis.

Lisan veel mõned pildid, sest nt enne eilset ma ei teadnud, milline näeb välja galangal ehk taim, mille juur on sarnane ingveri omale ja mida Kagu-Aasias (eriti muidugi Tais) söögi sees kasutatakse


ja siin paar fotot juurest endast ka



ja selline näeb välja tükkideks murdmata värske kurkumi



Järgmisel pildil on üks korianderi liik, millest ka aasta tagasi ühe pildi blogisse panin, kui Vietnamis olin. Seal oli see koriander eriti laialt kasutusel ja seda nimetati Hiina koriandriks, siin aga kutsutakse seda taime hoopis muu nimega koriandriks:)



Kuigi siin on hästi palju igasuguseid erinevaid aedvilju ja ürte, siis üks neist, mida pidevalt igal pool kohtab (päris paljude toitude sees ja turgudel) on see "ingverilill" (ik ginger flower) või torch ginger 




See kõlbab süüa siis, kui ta on veel selline pung

Seda "õitsema läinud" lille aga enam toiduks tarvitada ei saa

Õis hakitakse tavaliselt peeneks (nagu järgmisel pildil paremal näha) ning lisatakse kalakarridele, laksadele ja salatitele (nt rojak'ile). Rojak on ise muidugi täiesti omaette nähtus, mida siin kõik fännavad, niiet sellest kirjutan millalgi eraldi:) Täna aga sõime ingveriõit Sumei ema imemaitsva retseti järgi tehtud kalalaksaga, mille valmistamiseks kulus tal kokku kolm päeva (!!!). Mitte et ta muidugi oleks kõik need päevad varavalgest hilisööni kokanud, aga igal päeval kulus erinevate etappide peale mitu tundi. Käisime Sumei ja Dave'i juures täna brunch'il ja lõpliku asam laksa (nagu paljudes söögikohtadeski) said ise kokku panna, st valida, mida selle kalafileega leeme sisse lisad. Täna oli meil riisinuudlid (need on alati), kurk, ananass, münt ja peenelt hakitud roosa ingveriõis ning krevetipasta, et magusust supile lisada:)



Kuulus asam laksa ise on siin. Sumei ema teeb seda kookospiimaga

Aga kuna inimesed siin süüa armastavad, siis loomulikult sai lisaks laksale keerata endale ka riispaberist rulli

või nautida marinaadis kanavarbaid, mis veel mõni aeg tagasi olevat olnud odav ja igal pool saada olev kaup, nüüd olevat aga nii popiks muutunud, et nt pühade ajal võib neist täitsa ilma jääda, kui õigel ajal jaole ei saa:)



Ja siin üks pildike nende rõdult - pole üldse paha koht elamiseks:)