neljapäev, 30. juuni 2011

Toorjuustukook valge šokolaadi ja maasikatega


Maasikaaeg on täies hoos ja isegi kirsse saab ka juba täitsa puuotsast korjata:)

Siin aga kolm kooki, mis perfektselt maasikatega kokku sobivad, lihtsad teha on ja meeldivad nii suurtele kui väikestele - see on korduvalt järele proovitud;-) Retseptid avanevad koogi nimel klikates;-)



Aga sellest juustukoogist, millest ma täna rääkida tahtsin (ja mille nimi on pealkirjaks ning retsept allpool) ei õnnestunudki seekord pilti saada, sest see läks liiga kiirelt sööjate kõhtu. Isegi nii kiirelt, et kook ei jõudnud jahtudagi ja ma ei saanud seda veel korralikult vormist väljagi võtta  (mis teha, kui siin majas elavad magusasõbrad ja külla satuvad vist ka ainult sellised) ...:) Kuna aga kook oli tõeliselt hea, siis jagan selle retsepti siiski, sest lausa patt oleks seda maasika-kõrghooajal vaka all hoida:) ja lisan pildi kohe, kui seda uuesti teen (ehk õige pea) :)

Õnneks vähemalt olid koogi kaunistuseks olnud maasikad piisavalt varem valmis tehtud ja mõned neist - mis tordi peale ära ei mahtunud - jõudsin isegi pildi peale püüda :)


Koogi jaoks on vaja:
400 g toorjuustu
4 muna
1-1,5 dl suhkrut
300 g vaniljemaitselist kohupiimapastat
150 g hapukoort
150 g valget šokolaadi
 u 60 g (4 peotäit) mandlilaaste

Tegin seekord koogi ilma põhjata, aga kui soovid põhja, siis vaata nt seda v seda retsepti:) Põhjaga on minu arvates parem, aga ilma põhjata saab koogi veelgi kiiremini valmis ja pärast saab see ikka sama kiirelt otsa ;-)

Nagu ikka juustukoogi puhul, muud polegi, kui vahusta toasoe toorjuust suhkruga ja lisa edasi vispeldades ükshaaval tosasoojad munad. Sega juurde ka toasoe kohupiimapasta ja hapukoor. Sulata šokolaad vesivannil ja sega toorjuustu-kohupiimasegu hulka. Vala segu 24 cm läbimõõduga vormi, puista peale mandlilaastud ja küpseta ahjus 150 kraadi juures u 1 h.


Kaunistuseks v niisama söömiseks;-) on vaja:
maasikaid
100 g valget šokolaadi
0,5 tl kookoserasva

Sulata šokolaad koos natukese kookosrasva v mõne muu õliga vesivannil. Torka pestud ja majapidamispaberil kuivaks nõrutatud maasikas grilltiku otsa, kasta sulatatud šokolaadi sisse ja jäta taldrikule kuivama. Sellest kogusest šokolaadist jätkub u 20-le suurele maasikale.


esmaspäev, 27. juuni 2011

Vaniljemaitseline kohupiimakook mandlilaastudega

Olen viimasel ajal avastanud, et Saida kohupiim sobib ideaalselt küpsetamiseks, sest see on eriti mõnusa konsistentsiga ja piisavalt rasvane (tehtud täispiimast). Põhja tegemisel ei kasutanud ma seekord üldse võid. Veinipäevade ajal ühel ilusal õhtul Haapsalus sõin  Viire tehtud imehead juustukooki ja imestasin, et miks mulle selle koogi põhi nii maitseb (õigem oleks küll öelda - ei häiri nagu tavaliselt), kui  juustukoogil jätan üldjuhul põhja üldse söömata. Selgus, et Viire ei sega küpsiseid võiga, vaid paneb küpsisepuru niisama vormi põhja. Samas ei olnud tema tehtud juustukoogi põhi absoluutselt pudisev v laiali vajuv, vaid kook oli tavapärase juustukoogiliku korraliku välimusega:) No ma siis mõtlesin seekord proovida, kuidas mul niimoodi kook õnnestub. Väga hea tuli, sest täidisest eraldub piisavalt niiskust, et põhi oleks ilusti ühes tükis ja seda on mugav taldrikule tõsta. Tänud Viirele super-idee eest!:)


Koogi jaoks on vaja:
180 g karamellimaistelisi küpsiseid 
200 g toorjuustu
500 g Saida tavalist kohupiima
100 g hapukoort
2-2,5 dl suhkrut
4 muna
1 vaniljekaun
u 60 g (u 4 suurt peotäit) mandlilaaste

Purusta küpsised ja laota ühtlase kihina 24 cm läbimõõduga koogivormi põhja. Kui soovid, võid küpsisepuru enne ära segada 70 g sulatatud võiga.

Vahusta toasoe toorjuust suhkruga ning lisa kohupiim ja hapukoor. Vispelda ühtlaseks ja lisa ükshaaval toasoojad munad. Lõika vaniljekaun pikuti pooleks ja tõmba noaga seemned mõlemalt poolt välja ja sega kohupiimamassi hulka. Tõsta segu supilusikaga koogivormi küpsisepuru peale (kui mass on vormis juba piisavalt paks ja pole enam ohtu küpsisepuru laiali ajada, siis ülejäänud kohupiimasegu võid juba valada.) Laota peale 4 suurt peotäit mandlilaaste ja küpseta kooki 150 kraadises ahjus 50 min kuni 1 h. 

Lase koogil vormis täielikult jahtuda. Kook sobib väga hästi kokku värskete magusate maasikate ja/või maasika toormoosiga:)

laupäev, 25. juuni 2011

Banaanileib

Banaanileib on küll hetkel Eesti toidublogimaastikul, kui kõik korralikult hooajalistest toitudest ehk maasikatest, grillist jmt kirjutavad, täiesti kontekstiväline asi, aga minu koduses köögis on plekiliseks muutunud banaanid suvel hoopis rohkem teema kui muudel aastaaegadel. Kas avastad pühap öösel v esmasp varahommikul pärast pikka nädalavahetust koju saabudes oma parimad päevad üleelanud banaanid v näed nende vananemist ise pealt igapäevastel sünnipäevadel, lõpetamistel, grillpidudel jmt üritustel süües ja kodus ainult magamas, riideid vahetades ning kiirelt küpsetamas käies. Ja ise külalisi vastu võttes ei hakka ju neile ometi banaane pakkuma?! (Need ajad on loodetavasti jäädavalt möödas, kus banaanidega endale sõpru võis võita):) Aga loomulikult on alati poodi sattudes ikka vaja ka banaanikobar by default kärusse visata, sest see on ju ometi niisama elementaarne nagu piim v leibki (no leib siiski enam päris mitte, kui saab ka värkset kodust leiba nt Kalamaja Pagaritöökojast). Niiet banaani"leiva" retsept keset suve (ametlikult küll suve alguses) on siin majas igati asjakohane:):):) Tavaliselt leiavad mu plekilised banaanid kasutust šokolaadi-rummi-banaani mousse'is, aga seekord oli jaanitulele minek ja kook mugavam transportida.


Plaanisin küll alguses teha ühte Epicurious'e saidil olevat banaanileiba top-rated retseptide hulgast, aga kuna seal oleks pidanud mõõtühikute arvutamisega jändama, siis loomulikult läksin kergema vastupanu teed ja võtsin retsepti David Lebovitz'i lehelt, kus vastavad arvutused olid juba tehtud ja - voila! - minul jälle mitu võidetud minutit:) No ja tegelikult mul Kreeka pähkleid kodus ei ole ka hetkel:) Aga ega need retseptid üksteisest väga just ei erine - ühel lihtsalt on sees pähklid ja teisel šokolaaditükid -, ühed head ilmselt mõlemad:) Kui aga soovida väikese rummiga banaanikooki, siis Nigellal on ka üks põnev retsept.

Nimetus "banaanileib" on minu arvates eksitav, sest - olgem ausad - tegemist on ju ikkagi tavalise keeksiga, mitte leivaga klassikalises tähenduses, aga austusest retsepti autori vastu jätsin ma siiski alles algse nimetuse:)

Ma ise eriline keeksi-sõber ei ole, aga tuleb tunnistada, et jaaniõhtul sõin minagi seda kooki paar tükki. Igal juhul saan aru, miks Lebovitz ise sellesse retsepti väga kiindunud on ("a recipe that I'm incredibly fond of"). Soovitan kindlasti proovida - millal siis veel, kui mitte suvel, kui üleküpsenud banaane alati kodus võtta on;-) Ja veel - keeksi kohta on see "leib" suhteliselt lahja, sest võid on siin ainult 55 g ja seda saab veelgi tervislikumaks tuunida, kui hapukoor jogurtiga asendada;-) Loomulikult ei tee üldse paha ka paar peotäit hakitud pähkleid v mandleid lisada!:)

Banaanileiva jaoks läheb vaja:
210 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soola
0,5 tl soodat
1 tl jahvatatud kaneeli
150 g (rafineerimata roo)suhkrut
55 g sulatatud võid
1 suur munavalge
1 suur toatemperatuuril muna
250 ml banaanipüreed (tehtud kahest keskmisest väga küpsest banaanist)
125 ml hapukoort
1 tl vaniljesuhkrut
60 g šokolaaditükke v 30 g purustatud kakaoube
1 tassike espressot (soovi korral)

Valmista ette vorm, st määri võiga, raputa üle jahuga ja pane külmkappi ning soojenda ahi 180 kraadini. Mina kasutasin pikliku kujuga leivavormi (u 31 cm pikk) ja valminud keeks täitis ära sellest üle 2/3.

Sega ühes kausis sulatatud või, munavalge, muna, banaanipüree, hapukoor ja espresso shot. Mul jäi espresso seekord ära, küll aga kasutasin kohvimaitselist ja kakaoubade tükkidega (ik cocoa nibs) 70%-list šokolaadi, mis siia ideaalselt sobis.

Sega suuremas kausis sõelutud jahu, küpsetuspulber, sooda, sool, vaniljesuhkur ja kaneel. Lisa ka suhkur. Tee jahusegu keskele auk, kalla sinna esimeses kausis olev segu ning sega spaatliga läbi. Lisa ka hakitud šokolaad ja sega ühtlaseks, kuid ära üle sega - lõpeta segamine, kui jahu pole enam näha. Vala taigen ettevalmistatud koogivormi ja küpseta u 40 minutit kuni sissetorgatud tikk jääb kuivaks. 

kolmapäev, 22. juuni 2011

Rabarberikook kondenspiimaga

Kui ma Tuuli blogis seda kooki nägin, siis teadsin kohe, et pean samasuguse koogi küpsetama:) Minu puhul on tegemist raskekujulise kondenspiima-sõltuvusega ning koos hapu rabarberi ja mõnusa beseekihiga tundus see kook lihtsalt vastupandamatu. Mõeldud-tehtud! Vahepeal küll tundus, et rabarber hakkab juba otsa lõppema, aga õnneks on mul jälle kotitäis rabarberit keldris, niiet kõik tegemist vajavad koogid saavad ikkagi tehtud:) Igal juhul on see kook lihtsalt niiiiiii hea, et kui rabarber on otsas, siis soovitan kohe aeda v poodi uue järele minna:):):) Kui aga rabarberi isu on üle läinud, siis soovitan rabarberi asemel täidises hoopis marju kasutada - kindlasti on kook ka marjadega imemaistev (ei jõua ära oodata, et seda esimeste vaarikatega küpsetada!). Ja Sulle, Tuuli, suured tänud taaskord väga hea retsepti eest!

Põhja tegin vastavalt maasikatega rabarberipiruka retseptile, ainult et nisujahu asmel kasutasin seekord rukkijahu. Ma küll alguses natukene kartsin, et kuidas rukkijahu kondenspiima ja beseega kokku sobib, aga rukkijahu tõestas end taaskord sobiva koostisainena ka magusates kookides. Rukkileib jm rukkijahust küpsetised on ka ühed mu nõrkustest, mistõttu mulle endale meeldib rukkijahust põhi rohkem kui nisujahust valmistatu, kuid kui nisujahu pole kellelegi seltskonnast vastunäidustatud, siis võib tavalist nisujahu vabalt kasutada. Igal juhul eile öösel tehtud koogist on praeguseks vaid puru järel ...:)


Aga et kooki oleks mugavam küpsetada ja terve retsept ühes kohas kättesaadav, siis siin põhja tegemise õpetus uuesti:

180 g jahu
75 g (tuhk)suhkrut
100 g külma kuubikuteks lõigatud magedat võid
1 suur munakollane
2-3 tl jäävett


Pane jahu, suhkur ja võitükid köögikombaini ning sega lühidalt kuni segu meenutab saiapuru. Lisa munakollane ja 2 tl jäävett, sega ning lisa vajaduse korral veel vett kuni tainas jääb kokku. Võta taigen köögikombainist välja ja sõtku kiiresti kuni see muutub ühtlaseks. Pane kaussi, kata toidukilega ja jahuta 30 min külmkapis.

Rulli taigen 5 mm paksuseks, vooderda võitatud 25 v 26 cm läbimõõduga koogivormi põhi ja ääred taignaga ning lõika servad ühtlaseks. Kata toidukilega ja pane veel 30 minutiks külmkappi.

Kuumuta ahi 180 kraadini, pane taignal olevale toidukilele raskuseks riisiterad, kuivatatud herned v oad ja küpseta 15 min kuni taigen on muutunud helepruuniks ja katsudes kuivaks. Eemalda kile ja raskus ning jäta koogipõhi jahtuma. 


Täidis
400-450 g rabarberit
300 ml magusat kondenspiima
3 munakollast

Haki rabarberid väikesteks tükkideks. Klopi munakollased lahti ja sega kondenspiimaga ühtlaseks. Lisa rabarberitükid ja vala täidis eelküpsetatud põhjale. Küpseta 180 kraadi juures u 30 min. Lase natukene jahtuda.

Kate
4 munavalget
näpuotsatäis soola
1,5 dl (tuhk)suhkrut

Vahusta munavalged soolaga kõvaks vahuks. Lisa vahustamise ajal (lõpu poole) osade kaupa suhkur. Laota munavalgevaht koogile ja küpseta 180 kraadi juures u 10 min, kuni vaht on pealt kergelt pruunikas. 

Lase koogil vormis enne lahti lõikamist jahtuda ja lõika siis märja noaga, et armsate pisarakestega beseekiht ei laguneks. Head nautimist! :)

Avokaadodipp ehk guacamole


Avokaado on üks eriliselt hea asi:) Minu armastus avokaado vastu sai alguse u aasta tagasi pikemalt Kalifornias viibides, kus tänu Mehhiko lähedusele ja sellest tulenevale eriti suurele latiinode hulgale ning laialdaselt levinud Mehhiko köögile on see aedvili eriti tihedalt kasutusel. Ma arvan, et ilmselt ei teadnudki ma enne lihtsalt, kui hea asi avokaado on, sest Eestis on küpseid avokaadosid praktiliselt võimatu saada:) Nojah, tegelikult sai kunagi Balil ka avokaado-jäätisekokteili poovitud, aga see mind avokaado usku ei pööranud...:) Üks mu San Diegos elav tuttav rääkis, kuidas ta oma Eestis elavatele vanematele oli koguaeg avokaadosid ülistanud ja kui vanemad siis lõpuks neid Eestis proovisid, siis leidsid, et tegemist on jube halbade ja kõvade aedviljadega. Aga kui vanemad San Diegost kaasa toodud avokaadosid maitsta said, siis oli nende arvamus avokaadost kardinaalselt muutunud:) Ehk eriti oluline on, et avokaado oleks piisavalt küps! 

Rohelise koorega avokaadod on peaaegu alati kõvad ja veidi toored ning vajavad valmimiseks kodus paar päeva toatemperatuuril seismist. Avokaado peab olema väljast poolt katsudes pehme ja kergelt vetruv, kuid mitte lödi. Kui avokaado lahti lõigata, siis viljaliha peab olema heleroheline ja koore küljest kergelt lahti tulema. Üleval pildil olevad avokaadod on nö viimase piiri peal, ülevalt äärest on näha, millise üks korralik avokaado enam olla ei tohiks ehk kergelt pruunikas. Avokaado on superhea igasugustes salatites v võileva peal, aga üks variant on teha Mehhikopärane avokaadodipp ehk guacamole, mis sobib peaaegu kõigi suupistetega suurepäraselt kokku. Nt sobib see ideaalselt lavašikrõpsude ja paneeritud kanaga söömiseks, samuti grillitud liha ja aedviljade juurde. Dipi tegemiseks on vaja:

2 küpset avokaadot
1 väike punane sibul
1 küüslauguküüs
100 g hapukoort
1 tl sinepit
3 spl sidrunimahla
soola, pipart

Haki punane sibul peeneks, samuti küüslauk. Lõika küpsed avokaadod pooleks, eemalda kivi ja võta lusikaga viljaliha välja. Tee kahvliga pudruks v kasuta nuimikserit ning sega hapukoore ja sinepiga ühtlaseks. Lisa sidrunimahl, sibul, küüslauk ja maitsesta soola ning pipraga. NB! Võid avokaadokivi panna enne serveerimist dipi sisse, sest see takistab avokaadot värvi kaotamast.

 

Üks mu lemmikhommikusööke on aga röstleib avokaadoga. Avokaado tuleb pooleks lõigata, pigistada kummalegi poolele peale sidrunimahla ja jahvatada musta pipart (soovi korral ka veits soola), võtta lusikaga koore seest viljaliha välja ja määrida v lihtsalt asetada niisama leiva peale. Voila - ongi parim hommikusöök valmis!:) Mina tavaliselt võid ega toorjuustu alla ei pane, sest avokaado on niigi piisavalt rasvane ja mahlane ning mulle meeldib selle puhas maitse koos krõbedaks röstitud leivaga, aga soovi korral võib leivale võid, toor- v kitsejuustu enne peale määrida.


teisipäev, 21. juuni 2011

Kohupiima purukook rabarberiga

Kui ikka nädalavahetusel kotitäis ilusaid peeneid rabarberivarsi linna kaasa pakitakse, siis tundub, et rabarberikookide aeg veel niipea otsa ei saa:) Siin aga üks eilse ekspromtürituse ekpromtkook, mille tegemine on lihtne, suhteliselt kiire ja mis õnnestub alati. Seda purukooki sobib teha igasuguste erinevate marjadega, samuti õuntega, kookoshelbed aga annavad koogile natuke särtsu juurde:) 


Purutaigen
100 g võid
2,5 dl jahu (nisujahu võib asendada maisijahu või maisi- ja riisijahu seguga)
0,5 tl küpsetuspulbrit
1 tl vaniljesuhkrut
0,5 dl suhkrut
1 dl kookoshelbeid

Täidis
500 - 600 g vaniljemaitselist kohupiimapastat
0,5 - 1 dl suhkrut
3 suurt muna
200- 300 g rabarberit
0, 5 tl kaneeli
2 tl fariinsuhkrut

Sega omavahel jahu, suhkur, küpsetuspulber, vaniljesuhkur ja kookoshelbed. Näpi juurde või, et tekiks purutaoline taigen.
Täidise jaoks sega kohupiimapasta suhkruga lahtiklopitud munadega ühtlaseks. Võid kasutada kas täielikult v osaliselt kohupiimapasta asemel ka hapukoort, kuid sellisel juhul lisa rohkem suhkrut. Haki rabarberid väikesteks tükkideks ja sega kausis fariinsuhkru ning kaneeliga. 
Pane 2/3 taignast 24 cm läbimõõduga koogivormi, vala peale kohupiimasegu ja selle peale  rabarberitükid. Kata ülejäänud purutaignaga. Küpseta ahjus 200 kraadi juures 30 minutit.

Lisa 3. juuni 2013. a.
Olen koogi retsepti natukene täiendanud ja see ilmus koos minu rabarberi-teemalise artikliga LP-s.


reede, 17. juuni 2011

Maasikatega rabarberipirukas


Rabarberipiruka retsept on ühest ilusast suurest paksust kuldsest magustoiduraamatust, mis hiljuti täiesti ootamatult mu raamaturiiulisse jõudis. Ootamatult selles mõttes, et mitu nädalat pärast oma sünnipäeva sõpradele külla minnes ei oska ju oodata, et keegi veel su sünnipäeva mäletab. Ja isegi kui mäletab, siis kindlasti ei tule selle peale, et sind on väga armas kingitus ootamas. Aga seekord Marili jälle üllatas ja - nagu alati - postiivselt!:)

Alustan oma kokaraamatutest retseptide vaatamist peaaegu alati esilehelt, sest kuna enamik kokaraamatuid on mulle kingitud, siis on südant soojendav ikka ja jälle pühendusena kirjutatud ilusaid sõnu lugeda. Tegelikult ongi kõik kokaraamatud mu riiulisse ootamatult jõudnud, sest ma ei ole ühtegi kokaraamatut kunagi kelleltki "tellinud", sest kui minult küsitakse, mida ma mõneks tähtpäevaks tahan, siis tavaliselt ei oska ma midagi vastata, sest mõlemad asjad on mul ju olemas juba;-) Ja nii juhtubki, et leiad ennast nt "Gusto" õnneliku omanikuna, kusjuures "Gustot" ma olin just sellel päeval, kui mulle see kingiti, poes vaadanud, aga kuna mul niigi on öökapp lugemist ootavate raamatute all lookas, riiulitest rääkimata, siis jäi see raamat minust seekord poodi (no igakord lihtsalt ei saa kõike osta, kui niigi kodus lugemata raamatute virnad!) No ja siis õhtul ulatati mulle muuhulgas ka see raamat -  hämmastav telepaatia ikka mõnede inimestega!;-)

Aga miks ma sellest kõigest üldse räägin on see, et  kuldsel magustoiduraamatul on eriti lahe Marie (5 a) poolt üle terve lehe kirjutatud sissekanne:


Väga armas!!!:)
Aga rääkides kokaraamatust endast, siis on igati tore, et selles on lisaks paljudele muudele põnevatele retseptidele ka hästi palju erinevaid brüleekreemi ja beseekookide (nt Pavlova) retsepte, mida ma lähiajal sünkroonis tegema plaanin hakata (ja loomulikult neid ka blogis jagama) :)

Nüüd aga esimene retsept sellest raamatust ehk rabarberi-hapukoore pirukas, et ära kasutada oma viimased rabarberid, sest nagu näha, maasikad hakkavad juba vägisi kookidesse sisse pressima:)

Põhi
180 g jahu (mina kasutasin poole koguse asemel täisteranisujahu)
75 g (tuhk)suhkrut
100 g külma kuubikuteks lõigatud magedat võid
1 suur munakollane
2-3 tl jäävett

Pane jahu, suhkur ja võitükid köögikombaini ning sega lühidalt kuni segu meenutab saiapuru. Lisa munakollane ja 2 tl jäävett, sega ning lisa vajaduse korral veel vett kuni tainas jääb kokku. Võta taigen köögikombainist välja ja sõtku kiiresti kuni see muutub ühtlaseks. Pane kaussi, kata toidukilega ja jahuta 30 min külmkapis.

Rulli taigen 5 mm paksuseks, vooderda võitatud 25 cm läbimõõduga koogivormi põhi ja ääred taignaga ning lõika servad ühtlaseks. Kata toidukilega ja pane veel 30 minutiks külmkappi.

Kuumuta ahi 180 kraadini, pane taignal olevale toidukilele raskuseks riisiterad, kuivatatud herned v oad ja küpseta 15 min kuni taigen on muutunud helepruuniks ja katsudes kuivaks. Eemalda kile ja raskus ning jäta pirukapõhi jahtuma.


Täidis
800 g rabarberit (mina kasutasin seekord 650 g rabarberit ja 150 g maasikaid)
150 g suhkrut
2 spl vett
1 vaniljekaun
(0,5 tl kardemoni)
300 g hapukoort
2 suurt muna

Lõika rabarber 5 cm tükkideks ja pane koos vee, pikuti pooleks lõigatud vaniljekauna ja 100 g suhkruga maadalama kuumusega pliidile ja keeda kergelt, kuni rabarber on pehme, umbes 15 minutit. Võta vaniljekaun välja. Mina lisasin retseptiväliselt ka kardemoni.

Klopi munad kergelt ülejäänud 50 g suhkruga lahti, lisa hapukoor ja sega ühtlaseks. Lisa ka rabarber ja maasikad. Kalla täidis pirukapõhjale ja küpseta 180 kraadi juures 25 minutit v kuni täidis on tardunud. Serveeri soojalt v toasoojana.

Kui juhtub sama asi, mis mul ehk samal ajal küpsetamisega telefoniga rääkides ja blogi kirjutades küpseb rabarber natukene liiga pehmeks ning eraldub liiga palju vedelikku, siis sega rabarberisegu hulka üks kuhjga supilusikatäis vees lahustatud tärklist ja tee nägu nagu nii peabki olema:) Sellisel juhul ära rabarberit hapukoore hulka sega, vaid pane see eelküpsetatud põhjale ja küpseta u 5 minutit ning lisa alles siis hapukooresegu. Kui sa just toidublogi ei pea, siis ei ole midagi, mis sind ära annaks;-) Ja siinkohal tervitused Triinule, Illele, Mariale ja Oliviale:):):)

Toorjuustuga rabarberikook


Rabarber toorjuustuga on väga maitsev, eriti kui kooslust täiendavad kardemon ja kaneel:) 

Põhi
150 g võid
1 dl suhkrut
1 suur muna
4 dl maisijahu
1 tl küpsetuspulbrit

Täidis
500-550 g rabarberit
4 tl rafineerimata pehmet pruuni roo- v  fariinsuhkrut
1 tl kaneeli
0,5 tl kardemoni
1 spl (kuhjaga) tärklist

Kate
400 g toorjuustu
100 g hapukoort
2-2,5 dl suhkrut
2 suurt muna

Põhja jaoks vahusta toasoe või suhkruga ning lisa vahustades toasoe muna. Sega omavahel maisijahu ja küpsetuspulber ning lisa võivahule. Sega taigen ühtlaseks ja suru 26 cm võitatud ja jahuga ülepuistatud lahtikäiva koogivormi põhja ja äärtele. 

Lõika rabarberid väikesteks tükkideks, sega kaneeli, kardemoni, tärklise ja pruuni roosuhkru v fariinsuhkruga ning aseta taignale.

Katte jaoks vispelda toasoe toorjuust hapukoore, suhkru ja toasoojade munadega ühtlaseks kreemiks ning kalla rabarberite peale. Küpseta ahjus 200 kraadi juures u 30 minutit. Lase koogil vormis jahtuda.

Kui soovid kooki tavalise muretaignaga teha, siis sobib see retsept väga hästi. Sellisel juhul on vaja põhja eelküpsetada vastavalt õpetusele ja kasutada tuleks 24 cm läbimõõduga vormi. Rabarberitäidise kogust võiks ka siis kolmandiku võrra vähendada, aga katte kogus võib samaks jääda.

esmaspäev, 13. juuni 2011

Maasika-rabarberikissell ingveri ja kohupiimakreemiga

Kuulsin mõned nädalad tagasi ühelt tuttavalt, et rabarber ei pidavat sisaldama ühtegi inimesele kasulikku ainet, vaid hoopis vastupidi - rabarber viivat kaltsiumi kehast välja, mistõttu seda tuleks alati tarbida koos piimatoodetega, et kahjulikku mõju neutraliseerida. Kuna tegemist on aedviljaga, mis minu arvates niisama paljalt süüa ei kõlba (liiga hapu), siis olen alati eeldanud, et tegemist on igati tervisliku asjaga, kuna kõik head asjad teatavasti on ju kahjulikud v teevad paksuks:)  

Kuna aga jutt rabarberi mitte-kasulikkusest ei andnud mulle rahu, siis sirvisin paar päeva tagasi tarku raamatuid nagu nt Heino Kiige "Maailma viljad", Lilian Issako "Köögiviljad ja maitsetaimed" ning Anita Danielsoni "Tervis marjadest ja puuviljadest".  Tuleb välja, et tegelikult enam-vähem asi nii ongi nagu mu tuttav rääkis. Rabarberis on küll ohtralt kaaliumi, kuid ta sisaldab vaid marginaalses koguses (erinevatel andmetel 8, 10 v 13 mg 100 g kohta) C-vitamiini, samuti kaltsiumi, fosforit, rauda, B-rühma vitamiine ja karotiini. Tsiteerides Heino Kiike, siis: "vitamiine rabarberis eriti ei ole, enamikku mineraalaineid sisaldab keskmiselt, kaaliumi aga rohkesti. Orgaanilistest hapetest on rohkesti kasulikku õunhapet ja organismile kahjulikku oblikhapet." Et oblikhape seob kaltsiumi, võib rabarberit süües tekkida kaltsiumipuudus ja häired kaltsiumiainevahetuses. Seetõttu on soovitav toite rabarberist valmistada koos piimatoodetega, et kaltsiumikaotust korvata ("et oblikhape ühineks piimas sisalduva kaltsiumiga ja muutuks kahjutuks"). Kuna rabarberit ei sööda iga päev ega suurtes kogustes, siis polevat oblikhappe pärast vaja eriti muretseda:)

Rabarberi lehtedes on oblikhapet 10 korda rohkem kui vartes, mistõttu lehed on lausa mürgised. Rabarber on tatraliste sugukonnast ja toidus kasutatakse seda alles mõned sajandid, küll aga on rabarberi juured olnud ravimina kasutusel juba u 5000 aastat.

Rabarberivarsi ei lõigata, vaid murtakse v väänatakse ära, et vältida kaenlapungade vigastamist!!! Nn hooaeg kestab rabarberil juuli keskpaigani ehk rabarberite korjamine tuleb lõpetda 2 kuud enne vegetatsiooniperioodi lõppu, et taimed saaksid järgmiseks aastaks toitaineid varuda. Aga ega ju tegelikult see juulikuine juba kergelt puine rabarber ole absoluutselt võrreldav kevadiste-varasuviste (mai, juuni) rabarberivartega, mida isegi koorida ei ole vaja.

Rabarber on minu arvates superkooslus maasikaga. Kuna aga oma aia maasikateni läheb veel natukene aega, siis senikaua saab nautida imporditud maasikatega valmistatud rabarberikisselli, mille juurde loomulikult ideaalselt sobib kohupiimakreem.


Kisselli jaoks on vaja:
400 g maasikaid
500 g rabarberit
1,5 dl suhkrut
3 spl tärklist
1 l vett
u 30 g ingverit

Haki rabarberid tükkideks ning pane koos maasikate, vee ja suhkruga keema. Samuti lisa kooritud ja  viilutatud ingverijupp. Keeda u 15 minutit ehk kuni rabarber on pehme. 

Kui soovid vedelamat kisselli, siis võid lisada vähem tärklist kui retseptis ette nähtud. Üldreegel on, et ühe liitri vedeliku kohta tuleb vedelama kisselli saamiseks kasutada 1-2 spl tärklist, paksema jaoks 3-4 spl.

Võta pott tärklise lisamise ajaks igaks juhuks pliidilt ära. Sega tärklis külma veega ühtlaseks (u sama kogus v natukene rohkem vett kui tärklist) ja lisa see kissellile, ise samal ajal kisselli hoolikalt segades. Kuumuta kisselli pidevalt segades keemiseni (kuni kissell pakseneb), aga ära keeda, sest muidu tärklise mõju kaob ja kissell tuleb ikkagi vedel. Enne söömist lase kissellil jahtuda ja eemalda ingveriviilud. 

Kohupiimakreemi võid teha nii:
200 ml vahukoort
2 spl suhkrut
vaniljekaun
600 g vaniljemaitselist kohupiimapastat

Vahusta vahukoor suhkruga ja sega see õrnalt alt üles tõstes kohupiimapasta hulka. Lisa ka pikuti pooleks lõigatud vaniljekaunast noaga eemaldatud seemned.

NB! Ära seemnetest tühjendatud vaniljekaunu ära viska, vaid kuivata need ahjus 50 kraadi juures ja kasuta peenelt riivitult v jahvatatult toidus samamoodi nagu seemneidki (koolitarkus).

reede, 10. juuni 2011

Escoffier Escoffieri uulitsas

Ütlen igaks juhuks kohe ära, et ma parafraseerin selle postituse pealkirjaga Eesti kirjandusklassikast ja kuigi praegu asub Escoffier'i nimeline muuseum tõesti Escoffier'i nimelisel tänaval, siis tegelikult ma ei tea, kas see tänav oli juba tema elu ajal niimoodi nimetatud v mitte, aga see pealkiri lihtsalt kõlab hästi:) Tegemist on Vahemere ääres pisikeses külas Villeneuve-Loubet asuva Auguste Escoffier'i (1846-1935) sünnikoduga, millest 1966.a. avati Prantsuse köögikunstile ja selle grand old man'ile pühendatud muuseum "Musee Escoffier de l'Art Culinaire". 

Escoffier oli esimene Prantsuse chef, kes ei olnud kuulus mitte ainult oma kodumaal vaid ka mujal Euroopas. Kui keegi tahab Escoffier'i kohta põhjalikumalt lugeda, siis saab seda teha siin. Escoffier'i, kelle kohta kasutatakse väljendit "Cuisiner de rois et Roi de cuisiniers" ehk "kuningate kokk ja kokkade  kuningas", panus ei seisnenud mitte ainult siiani nii professionaalsete kokkade kui ka tavaliste koduste kokkajate seas kasutusel oleva kokanduspiibli Le Guide Culinaire kirjutamises, vaid muuhulgas ka Peche Melba nimelise magustoidu ja kuivatatud kartulite leiutamises. Minu suureks üllatuseks on Escoffier välja mõelnud (kuigi sellel konkreetsel juhul autorsuse üle siiski vaieldakse) Tournedos Rossini nimelise toidu, mis koosneb veisefileest ja foie gras'st madeira v portveini kastmega. Pean tunnistama, et ma ise pidasin Tournedos Rossini't algselt itaallaste leiutiseks, kuna sõin seda esimest korda Tallinna restoranis Bocca, kus on ikkagi ju eelkõige Itaalia suunitlusega köök (ja helilooja Rossini, kelle auks see roog leiutati, on ka ju itaallane).

Et Escoffier oli tegija mitte ainult oma elu ajal, vaid ka tänapäeval, kinnitab nt asjaolu, et maailma 2011.a. 50 parema restorani hulgas kuuendal kohal oleva Alinea peakokk Grant Achatz tegeleb Escoffieri toitude tänapäevases võtmes valmistamisega, mille kohta saab lugeda siit ja sealt.

Muuseumis on lisaks Escoffieri enda isiklikele asjadele ka selle ajastu mööblit ja köögiriistu, kokakunsti naeruvääristavaid karikatuure ning infot kokanduse ajaloo kohta. Eriti huvitavad on vanad, 19. saj lõpust ja 20 saj algusest pärit menüüd, mida trükiti pidulikel puhkudel nt siidile. Samuti on muuseumis auhindu võitnud suhkru- ja šokolaadiskulptuure ning praeguse aja kuulsatele kokkadele (nt Paul Bocuse'ile) kuulunud esemeid.

Pildid muuseumist ei ole ilusad, sest seal oli tõeliselt hämar, aga üht-teist saab ikka edasi anda. Ma olen üritanud blogis pilte loogiliselt järjestada, aga muuseumis olid igas ruumis asjad üsna läbisegi, nt vanad köögiriistad kõrvuti uuema aja šedöövritega ehk peaagu igas toas oli mõni suhkru- v šokolaadiskulptuur. Ja uutele blogilugejatele teadmiseks, et pilti saab suuremalt vaadata, kui sellel klikata :)


Ma võin eksida, aga mul on millegipärast meeles, et see atribuut oli pasta tegemiseks

Kui mu mälu mind nüüd ei peta, siis need aparaadid olid Escoffieri enda leiutatud. Paremal olev instrument on saiapuru tegemiseks, keskmine aga oliivi-, kirsi- jmt kivide eemaldamiseks.


Vasakul on pardipress traditsioonilise Prantsuse toidu - pressitud pardi (canard au sang) - tegemiseks, paremal nugade "puhastamise" aparaat (see on nüüd otsetõlge inglise ja prantsuse keelest) :)




Paar stiilinäidet karikatuuridest




Vasakul on pipraveski



Paar stiilinäidet menüüdest. Naljakas on vaadata, kuidas üle 100 a. tagasi pakuti üsna samu toite ja isegi samade nimetustega veine ja šampuseid, viimaste aastakäigud olid muidugi teised, nt 1889.a. Veuve Clicqout:)


Escoffieri auks New Yorgis korraldatud õhtusöögi menüü

Christian Camprini poolt 2003.a. tehtud skulptuur tumedast, valgest ja piimašokolaadist, mis kaalub 35 kg ja mille tegemiseks kulus 300 tundi.

Charles Ceva poolt 2005.a. märtsist juunini tehtud suhkruskulptuur

Escoffieri kuju küla peatee ääres

Ja mõned pildid sellest külast ka