esmaspäev, 28. veebruar 2011

Cape Town: Table Mountain

Cape Town on tõesti imeilus linn ja kõik, mis sellest head räägitakse, on täiesti tõsi:) Ükskõik kellele ma  Potchis mainisin, et järgmisena Cape Town'i lähen, absoluutselt kõik kiitsid seda linna taevani. Lõpuks üks tuttav ütles, et ta loodab, et ma selles ei pettu, kui mu ootused on nii üles kruvitud. Ma ise ka juba hakkasin natukene seda kahtlustama, aga asjatult ... :) Lisaks sellele, et see linn on imeilus, saab seal ka hästi süüa ja palju häid veine juua, sest Winelands asub vaid pooletunnise autosõidu kaugusel, aga ka Kaplinna piirides on mõned istandused (nt Groot Constantia).


Tegelikult olimegi Cape Townis vaid mõned ööd ja eile pool päeva, sest enamiku aega oleme veetnud Stellenboschis, mida õigusega üheks LAV-i ilusamaks linnakeseks nimetatakse, aga sellest viimasest (ja eriti siinsetest viinamarjaistandustest, veinidest ja superheadest restoranidest) on nii palju rääkida, et sellest kirjutan edaspidistes postitustes:) Samuti nagu Cape Town'i söögikohtadest ja toidust üldse.

Cape Town'i kohal kõrgub Table Mountain, mis on lameda pinnaga ligi 1100 m kõrgune mägi,



kuhu saab köisraudteega üles sõita 

ning kus avanevad imeilusad vaated :)


Alumisel pildil on paremal nurgas näha ka World Cup'i staadion, mille juures asuval Main str-l me ka elasime. 

Cape Town on laheda vibe'iga eriliselt chill linn, kus on väga palju häid restorane, vinoteeke, baare ja ööklubisid. Ilmselt tänu Potchis pidevale tantsimas käimisele on minust LAV-is saanud tõeline ööklubisõltlane, niiet peale õhtusööki u 11-12 ajal on igaõhtune klubitamine:) Kuigi ma pean mainima, et Stellenboschi ööklubid ja baarid meeldivad mulle vist isegi rohkem, sest tänu siinsele ülikoolile on need ka nädala sees rahvast tulvil ning meeleolu ja õhustik on veel vabamad. Lood, mida aga kõigis klubides mängitakse igal õhtul, on täpselt samad ja samamoodi kõik laulavad mingite laulude refrääne kaasa, nt kunagisest kõigi tüdrukute lemmikfilmist "Dirty Dancing" pärinev lugu "Time of My Life", milleta mina enam ühtegi pidu ette ei kujuta:)

Kui me alguses plaanisime rohkem ringi sõita ja erinevaid huvitavaid kohti külastada, siis Cape Town, Stellenbosch ja kogu veinipiirkond oma imeilusa looduse, toredate inimeste ning suurepärase söögi ja veinidega on meid nii ära võlunud, et oleme siin täitsa paiksed olnud:) Mulle küll loodus, loomad, mägedes matkamine jms väga meeldib, aga kui on valida kas minna palaval päeval kuskile safarile v hoopis järjekordsesse restorani v viinamarjaistandusse, siis pean tunnistama, et viimane variant jääb alati peale:) Neid igasuguseid loomi alates elevantidest ja lõpetades kaelkirjakute v sebradega on juba erinevates loomaaedades v looduses USA-s, Euroopas ja Aasias nähtud ka ning kindlasti vaatan neid ka siin mõnes looduspargis, kui ma siia tulevikus oma lastega tulen (teen seda kindlasti!), seni aga naudime neid asju, mida ilmselt koos lastega (vähemalt mitte koguaeg) teha ei saaks:)

Siin aga veel paar pilti Cape Towni tänavatelt, millele kindlasti tuleb lisa:)



reede, 18. veebruar 2011

Lahkumine


Kinnitamaks fakti, et ma tippsportlastega treenides ikka veel elus olen, panen siia ühe pildi tublidest sportlastest hotelli retseptsioonis enne lahkumist- Sass, mina, Omar ja Siim. Ma ei saa ainult aru, miks mina ainsana nii laialt naeratan?:) Flickr'isse piltide ülespanemine on siin sama võimatu nagu mõne Youtube'i video avamine. Isegi selle ühe pidi siia blogisse panek võttis aega u 5 min. Aga ehk Kaplinnas on internet väheke tänapäevasem:) Ja siis vast saab ka Potchi pilte lõpuks näidata:)

Viimane nädal Potchis

Nojah, ongi kolmas ehk viimane nädal siin peaaegu läbi. Selline tunne on, nagu oleks alles äsja saabunud:) Täna lähme juba laiali- Sass läheb tagasi Eestisse, Siim ja Omar Pretoriasse ning mina lendan Priiduga homme õhtuks Cape Towni. Õnneks jõuab Priit juba mõne tunni pärast siia - õlled on igal juhul külmas ootel;-)

Valentinipäev oli igati tore, kuigi pärast kahte trenni olin mina ainus, kellel oli energiat ööklubisse minekuks. Õhtul oli suur rugby matš Potchi ja Cape Towni võistkondade vahel, mida oli pealt vaatamas  ligi 15 000 inimest, kellest paljud pärast edasi pidutsema läksid. Kui hotelli omanik tuli meiega õhtusöögilauas juttu ajama (ja mulle oma veinikeldrist ühe pudeli punast veini välja kirjutas - väga kena temast!), pakkus ta, et võib meid viia ööklubisse rugby team'i peole. Mina olin muidugi kohe käsi, sest mul polnud anyway plaani sõbrapäeva õhtul varakult voodisse minna. Pidu oli kolmandas suures Potchi ööklubis, kus mina veel käinudki polnud. Rugby võistkond oli muidugi täies koosseisus kohal, kusjuures kõigil olid täpselt ühesugused särgid, lipsud ja viigipüksid jalas. Aga nagu ma teada sain, siis Lõuna-Aafrika parim õlu olevat Carling Black Label. Kuna aga nee andmed pärinevad selle firma esindajatelt (Carling oli rugby matši suursponsor), siis päris kindel ei või muidugi nendes olla:) Ma ise õlut ei joo, aga vaatame, mis ekspert arvab, kui siia jõuab;-)

Üleeile oli jälle täiesti uskumatu äike! See on siin nii kõva, et täiesti halvab- selline tunne, et see tohutu kõva pauk käis kohe sinu kõrval ja sa ei julge liigutada. Justine (Omari sõbra naine, kes eelmisel nädalal siin sünnal käis) rääkis, et ükskord, kui äike läheduses ühe puu sisse lõi, siis olid nad parajasti aias veini joomas ja nende veinipokaalid läksid selle peale katki... Kõlab uskumatult, aga see äike on siin tõesti midagi nii erakordset, et ma ei suuda seda kuidagi adekvaatselt edasi anda. Äikese tõttu pidi siin päris palju inimesi hukkuma ka ... Äikesega käib kaasas paduvihm, mis õnneks pikalt ei kesta, kuid päris üle ka ei lähe- jääb kergelt sadama.

Hotellis läks muidugi elekter äikese tõttu ära ja meie õhtune trenn, mis pidi staadionil seekord olema toimus ... staadionil! Ma arvasin, et Sass teeb nalja, kui ta ütles, et ikkagi staadionile lähme, sest vihma tuli veel päris tugevalt. Terve trenni aja (u 1,5 h) sadaski kerget vihma, aga see oli ootamatult lahe! Õhk oli vihmajärgselt karge, temperatuur ikka kuskil 25 kraadi kanti ja vihm mõjus eriti värskendavalt - ma isegi lootsin, et see järgi ei jää:) Tavaliselt jõuame staadionile hommikust trenni tegema u poole 12 ajal, mistõttu ma pean jooksma päeva kõige kuumemal ja ägedama päikesega ajal, mis ei ole aga üldse eriti tore. Täiesti tappev oleks see sõnaühend, mida oleks siin kohane kasutada ja mis mu igapäevased kannatused õigesti edasi annab! Tavaliselt kestab üks jooks u 1,5 h, va laupäeviti, mil mul pikad jooksud on ja siis tuleb mul kõrvetava lauspäikese käes u 3 h joosta:( Päike on siin nii erakordselt kõrvetav ja tugev, et isegi 15-20 minutiga ilma kreemita võid ära põleda. Kuigi kasutan siin 25, 30 ja 50  faktoriga kreeme, pean pikema jooksu puhul kindlasti uuesti kreemitama, sest sellises palavuses ja sellise päikese käes lihtsalt ei saa muudmoodi. Ühesõnaga uskumatu küll, et mina seda ütlen, aga kui saaks, vahetaks päikese vihma vastu - kas keegi saab aidata?:)

Kuigi mul on siin koguaeg lihtsalt erakordselt tore, on päevas üks hetk, mil ma alati tunnen, et tahaks öelda: "ilus hetk, oh viibi veel":) Millegipärast tekib mul see tunne alati õhtul, kui me u 8 ajal jäise konditsioneeritud õhuga spordiklubist välja mõnusasse sooja õhku astume. Spordiklubi asub ühel väikesel väljakul, millel on mitu head restorani, mis on alati rahvast täis. Lauad on kohe väljakul restoranide ees, laudade peal on küünlad ja ühes neist mängib peaaegu alati jazzband. Väljas on sellel ajal juba kottpime, kuu on taevas ja rohutirtsud siristavad ümber ringi nii kõvasti, et see isegi ületab restoranide melu ja muusika. Jalutame siis paarsada meetrit autoni ja see on kuidagi eriti tore hetk:) Eestis on tavaliselt siis juba jahe, kui väljas pimedaks läheb. Mulle soojades maades alati nii meeldibki see, et väljas on täiesti kottpime, aga samas on õhk soojem, kui enamikel suvepäevadel Eestis. Õhtul välja minnes ei pea kunagi muretsema, et midagi oleks oma kleidile vaja peale panna- vahest lihtsalt panen salli kotti, et kui pikemalt kuskil väljas istume, siis on hea ümber võtta:)

Eile oligi meil viimane õhtusöök, mis toimus samale omanikule kuuluva golfiväljakute ääres asuval 4-tärni hotelli terrassil. Kui siin on meil buffet, siis seal oli kolmekäiguline õhtusöök koos teeninduse jm sinna juurde kuuluvaga. Toit oli ka tõeliselt hea, pearoaks olid vastavalt igaühe soovile küpsetatud steik koos superheade värske puuvilja- aedvilja ja juutuga salatitega. Ainuke asi, et meeleolu oli nukravõitu:( Kui tavaliselt saan peaaegu igal söögikorral saan peaaegu pisarateni naerda, siis seekord sai natuke nalja ka, aga osa ajast oli (esmakordselt!) vahepeal isegi vaikus v siis rääkisime sellist viimase päeva juttu (kui tore oli, kuidas igatsema hakkame, mis edasi jne), mis meeleolu tõstmisele kuidagi kaasa ei aita. Mul (esmakordselt!) polnud isegi erilist tuju edasi välja minna ja esimest korda läksin veits nukralt magama...:( Täna on lõpuks ometi üks kaua oodatud pilves ilmaga päev, niiet peale toreda paaritunnise hommikusöögi, ei ole ma ikka veel oma tavapärasesse meeleollu tagasi saanud, sest sellised sompus päevad on ideaalsed nukra meeleolu tekitajad... Aga eks vahest on selliseid emotsioone ka vaja;-) Loodan, et sadama ei hakka, sest õhtupoolikul on mul jälle üks üle kolmetunnine jooks vaja ära teha ...

Tõlkisin Omarile ise ära, mis ma temast eelmisel korral kirjutasin ja tal tuli kohe liigutusest pisar silma:) Omar on selles mõttes täiesti ainulaadne, et ta on ainus inimene, keda ma tunnen, kes on peaaegu sama emotsionaalne nagu mina ja kellel sama kergelt pisar silma tuleb. Eks me siis siin vahetevahel poetame mõne pisara...:) Tema on ju lõunamaa mees, aga ma ise tunnen ka seda (no mulle on seda aastate jooksul päris palju öeldud ka), et ma olen suhteliselt ebatüüpiline eestlane. Omari arvates on neid asju muidugi palju, mis minust üldse mitte-eestlasliku inimese teevad, aga tegelikult sõltub enamik asju ikkagi taustsüsteemist ehk milliste inimestega mingis riigis suhtled ja kuidas sa ise asjadesse suhtud. Kui ma lugesin Pariisis oma koolikaaslase ja hea sõbra Pauli blogi, siis oli mul kohati küll tunne, et elame erinevas Pariisis:) Omariga on mul tunne, et me tunneme lihtsalt absoluutselt erinevaid eestlaseid... :)

Igal juhul kirjutamine mõjus hästi- suurnurgad on jälle õiges "asendis" ja nüüd viimasele ühisele lõunasöögile!:):):)

esmaspäev, 14. veebruar 2011

(Tipp):):):)sportlase elu

Ei jõua kohe kuidagi arvuti taha... Internet on siin kahjuks kiviajast- toas ei üldse internetti ning selle kasutamine maksab siin päris palju, ühendus on aga aeglane ja katkendlik. Sellest ka ilmselt peaaegu poole mu eelmise postituse ära kadumine - asi, mida mul pole poole aasta blogimise  jooksul kordagi veel varem juhtunud... Skype'i videokõned pidid eriti palju kulutama, mis ilmselt seletab seda, kuidas mu 250 megabaidine kaart nii ruttu tühjaks sai. Nüüd ostsin aga tervelt ühe giga, niiet sellega jõuab ilmselt juba rohkem toimetada:) Laupäeva öösel oli äikesetorm, niiet terve pühapäeva olime üldsegi ilma internetita. Elektrikatkestused on hotellis aga täiesti igapäevased asjad. Äikesetormid on siin võimsad ja neid on peaaegu iga paari päeva tagant. Äike on nii kõva, et isegi minu äratab unest üles...

Elame siin sellist tippsportlaste spordilaagri elu:) Päevad näevad meil välja üldiselt sellised, et hommikusöök u 9 ajal, pärast mida me tavaliselt jääme juttu ajama, siis 11 ajal trenn, kella 2ks jõuame sööma, siis väike uinak v internet v niisama lobiseme. Oleme alati viimased, kes sööma jõuavad ja see kestab meil alati u tund aega, sest liiga palju saab nalja:) Kella 5-6 ajal lähme jõusaali, kus läheb ka alati vähemalt 8ni, kuid enamus ajast läheb ka igasuguste põnevate inimestega v omavahel jutustamisele. Enne 9t ehk nagu ikka- napilt enne resto kinnipanekut jõuame õhtust sööma ja siis räägime juttu, pärast lähme välja v joome niisama väheke veini, va Omar, kes pole juba üle kahe aasta tilkagi alkoholi võtnud.

Selleks, et inimesi tundma õppida, on ikka vaja nendega reisile minna:) Oleme siin neljakesi koos 24/7 ja tore on non-stop! Kui on koos huumorimeelega inimesed (Sassi ja Omari naljasoon on lihtsalt üle mõistuse), kes väikeste asjade peale ei solvu, tühjast-tähjast probleemi ei tee, ei tujutse jne jne, siis ei saagi lihtsalt muud moodi olla, kui ülilahe. Mulle sobib alati seltskond, kus ma saan olla rahulikult mina ise, samas aga tunned, et sind hoitakse väga :) See on täpselt nagu mu kallid-armsad ekskolleegid TCM-st - nii tore on iga päev tööle minna, kui tead, et sind ootab ees seltskond, kus sa ei pea muretsema mingite tühiste asjade pärast, vaid kõik on selline nagu paistab- lihtne, sõbralik ja tore. Ja soooooooooo much fun!!!!!:) Kohati mul tekib siin selline printsessitunne, sest hotelli omanik, kes tegelikult veel kahte hotelli Potchis omab, küsib igal kord, kui ta siin ollesmind näeb, kuidas mul läheb, kas on midagi vaja ("Mademoiselle, do you need anything? Is everything ok?), laseb mulle vastavalt mu treeningutele eritoitu teha (enne pikemaid jookse nt pean õhtuti pastat sööma), puuvilju saata, kohvi keeta vms. Väga armas!:)

Nädalas on kokku 12 trenni ehk iga päev hommikul ja õhtul + 2 treeningplaanivälist tantsutrenni kolmap ja laup ööklubides:)  Pühapäeval sportlased puhkavad:) Ma ise neid +2 ei jäta kunagi vahele, aga päris igal õhtul ei viitsi spordiklubisse ka minna. Kuna eelmisel kolmap oli Omari sünnipäev, siis ma otsustasin päevased 2 trenni üldse ära jätta ja õhtusele keskenduda. Temal tegelt oli poolvaba päev esmasp ehk ma käisin üksi hommikul jooksmas ja õhtul olime kolmekesi Sassiga spordiklubis rohkem niisama chillimas.

Kuna hapnikku on siin vähem kui minu tavapärastes elutingimustes, siis hakkab keha alles praegu sellega ära harjuma. Esimesed päevad joostes oli pulss ikka pidevalt kolmadas tsoonis ehk u 150-170 ja kokku treenisin sellise pulsiga eelmisel nädalal 458% oma nädala normist (kokku 6 h 54 minutit), mille Polari Star programm minu jaoks on seadnud. Tegelikult on päris väsitav sellise koormusega lauspäikese käes väheke hõreda õhuga kohas treenida, õhtul spordiklubis paar tundi üht-teist peale teha ja siis hommikuni ööklubis tantsida. Paar korda nädalas väga hilja magama minekud vist tegelt väsitavadki kõige rohkem, sest öö jääb ikka lühikeseks. Tegelikult on muidugi pikemaks väljaminekuks ehk mitte lihtsalt drink v õhtusöök, ette nähtud ikka ainult laupäev, aga kuna nendel kahel nädalal, kui mina siin olen, on mõlemal kolmap sünnipäevad olnud (Omar ja Sass), siis on need ka väheke pikemalt läinud. Ma ise tunnen ennast suurepäraselt ja loodan, et mu südamekirurgist onu seda juttu siin praegu lugema ei juhtu!:) Aga spordi kohta tahtsin veel seda mainida, et mu nädala kilometraaž on 60 km ringis juba:)

Mõnel õhtul on meil siin muud seltskonda ka, sest Omar ja Sass on LAV-i erinevates linnades aastaid juba treenimas käinud ja neil on siin igasuguseid tuttavaid. Nt eelmisel laup oli meiega koos väljas Sassi endine lapsehoidja oma sõpradega. Sportlasi on siin ikka päris palju, nt lisaks odaviskajatele, kriketi mängijatele jne on meie hotellis ka saksa naiskettaheitjate koondis (sh ka maailmameister), nädal enne minu tulekut oli siin Roman Šeberle ja kohe tuleb Iraani kettaheitja Hadadi. Eesti sportlasi on siin läbi aegade ka väga palju olnud, Sass ise on siin käinud juba 2001.a. peaaegu igal aastal. Üks päev juhtusin selle staadioni, kus me treenime, manageriga juttu ajama. Tema rääkis, kuidas ta Eesti sportlasi väga armastab ja tunneb kõiki isiklikult väga hästi, nt Virge Naerist, Rein Sokku jne.

Ringi sõidame renditud autoga, ilma ei kujutaks elu üldse ette, sest ühistranspordiga pidi igal pool LAV-is lood kehvasti olema. Meie auto ei ole küll eriti suur, aga Sassi sünnipäeval mahutas lisaks meile neljale, kellest kolm on suured mehed, lisaks veel 2 ligi kahemeetrist meest (kettaheitja Pjotr ja tema füsio, kelle nime ma ei mäleta). Tänu autole saame ka linnast välja sõita- eelmisel pühap käisime siin lähedal mägedes ringi vaatamas. Loodus on siin väga ilus, teede ääres jalutavad igal pool vabalt pärlkanad ja faasanid,  igal pool on loomakarjad, kes rahulikult rohtu söövad. Pole siis ime, et siin hea liha on. Ainuke asi, et ei saa öelda, et nad seda just alati kõige paremini teha oskaksid. Kui tükk loomaliha on alati ahvatlev, siis siin oli mul küll ühel korral tunne nagu näriksin surnud looma, sest sellest olid lihtsalt kõik mahlad välja küpsetatud. Selles osas tahaks kohe nendega natukene kurjustada...

Sellel pühapäeval käisime ööklubi Bourbons manageri juures barbecue'l. Barbecue on selline asi, mida inimesed teevad aastaringselt mittu korda nädalas ja milles kõik pidavat olema suurepärased spetsialistid (no vähemalt Tommy on küll!!!). Tooraine on ka muidugi superhea ja ma sain siin oma elu parimat grill-liha (rare T-bone steak). Eriti meeldin mulle siin muidugi see, et keegi ei viitsi salati peale kõhtu raisata (võib-olla ka sellest, et meesteseltskond), vaid grillitakse tohutu hunnik erinevat liha, mida siis igaüks võtab vastavalt oma soovile taldrikutäie. Päris lahe- taldrikul on rare steik, marinaadis lihavarras jm lihad ja sa saad selle kõik üksi ära süüa ning juurde ka võtta kui tahad:) Lihale lisaks pidi siin alati tehtama grillsaiu, mida LAV-i inimesed pidi armastama veel enne liha süüa. Tommy saiad olid ikka väga head. Kahe saiaviilu vahele oli ta pannud juustu, tomatit, chillikastet ja maitseaineid ning grillis need sütel ära nagu lihagi. Ahjaa, tomatid on siin ka tomatimaitse ja -lõhnaga:)

Tommy elab natuke linnast väljas kõige ilusamate majadega piirkonnas, mida ma seni näinud olen. Kuigi see elurajoon on kõrge paksu müüriga muust maailmast eraldatud ja sissepääsu valvab turvamees, kes ainult elanikke v eelnevalt registreeritud autosid sisse laseb, siis ikkagi nägin paaril majal alumise korruse akende ees trelle ... Tommy juures oli ka ta sõpru ja kaks odaviskajat Soomest (üks neist on tegelt lõuna-aafriklane, kes abielus soome kõrgushüppajaga), kellega me muidu ka vahel suhtleme. See on eriti lahe, kuidas siin kõik kohalikud viitsivad oma maa ajaloost, elust-olust ja riigist rääkida. Ma kindlasti teen selle kohta ühe postituse ka, kuidas elu kohalike silmade läbi paistab ja mis siin riigis sellist toimub, millest enne siia tulekut eriti ei teadnud.

Potchist endast pole suurt palju kirjutada, ka Rough Guide'is on sellele linnale vaid u kolmandik leheküljest pühendatud. Nagu Sass just kolmap Omari sünnipäeva puhul siia Pretoriast külla tulnud sõpradele ütles, on see iga treeneri unistuste linn, sest sportlane saab rahulikult keskenduda:) Tegelikult on siin muidugi ägedaid ööklubisid ka, sest tegemist on ju ikkagi ülikoolilinnaga. Bourbons on kõige parem, sellel on kaks korrust- all on dj ja üleval bänd, aga u 100 m kaugusel on veel teine suur klubi, niiet me siis nende kahe vahel õhtuti käime. Sissepääs on igale poole tasuta (Omari sõbrad ju) ja eriti tore on see, et kui esimesel korral, kui veel minu nägu oli võõras, pandi mulle sissepääsudel templid käte peale, siis õnneks ülejäänud kordadel pole keegi enam seda teha tahtnud ja sissepääsul enam midagi ei küsi. Mind igasugune templite panemine jm naha rikkumine tohutult häirib ka ja pigem ilmselt sureksin, kui endale tattoo laseks teha...:)

Kusjuures, muusika on siin klubides väga lahe ja palju mängitakse tuntuid hitte, millel siis refrääni ajal mõne lause peal dj plaadi peatab ning siis terve ööklubi täis rahvast seda rida ise laulda üürgab. Inimesed kõik tantsivad ja on lõbusad, kedagi kuskil seina ääres tigedalt v arvustavalt teisi vahtimas ei näe. Riietusele ei pööra siin keegi absoluutselt tähelepanu- enamik mehi on lühikestes pükstes ja plätudes, naised on ka suhteliselt suvalised. Esimesel korral panin ma isegi ühe lühikese kleidi, aga järgmistel kordadel olid mul ka juba teksad ja plätud jalas. Peakski hakkama edaspidi oma lahtiste madalate kingadega ööklubides käima (mitte ainult LAV-is), sest see on ainus võimalus terve öö hommikuni tantsida ilma et jalad ära väsiks:) Kõrgetel kontsadel on pärast esimest kahte tundi tantsupõrandal juba päris piinarikas, aga niimoodi saab rahulikult kella neljani tantsida, kusjuures ma olin enne päeval veel lauspäikese käes 21 km ära jooksnud:) Ainuke asi, mis mind siin ööklubides ja baarides tõsisest häirib, on see, et peaaegu kõik inimesed suitsetavad kogu aeg. Üle-eelmisel kolmap, kui esimest korda klubis käisime, siis hakkasid mul sellest silmad juba esimese poole tunni järel kipitama. Ja seda suitsuhaisu ei saagi riietelt välja- ainus võimalus on alati kõik asjad ära pesta, sh aluspesu ja kott...

Omar küsis minult ükspäev, kas ma oma blogi ka kirjutan, mille peale ma vastasin, et ei ole nagu eriti millesti kirjutada- meil siin selline rutiinne elu, midagi erilist ei toimu ja raske on edasi anda kõiki neid naljakaid situatsioone ning omavahelisi nalju. Ta siis arvas, et ma võiksin temast kirjutada:):):) Kuigi ta seda eriti tõsiselt ei mõelnud, siis tegelikult on see päris hea mõte, sest oleks küll, millest kirjutada:) Sportlane ja kuulduste järgi playboy, niiet arvasin, et tore poiss küll koos trenni teha, aga vaevalt meil millestki eriti omavahel rääkida on. Ei viitsinud teda isegi google'dada. Nojah, välja tuli nagu alati selliste asjade puhul. Omar on ülilahe ja intelligentne  (ülikoolidiplom taskus, of course), tõelisel hooliv ja tähelepanelik inimene, kellega mitte kunagi ilmselt igav ei hakka. Nagu me omavahel juttu ajades oleme aru saanud, on ta tegelikult my twinbrother from another mother!!! Vähemalt üks lause, millest ta ilma google transaltor'ita aru saab:) Ta ise ütles, et on juba peaaaegu eestlane, sest tal on eestlasest treener (Sass), füsio (Siim) ja girlfriend (Helis):) niiet eelarvamused, eelarvamused, eelarvamused ... Mõtled küll ise, et oled tolerantne ja aktsepteerid inimesi sellistena nagu nad on, aga ikkagi juhtub pidevalt, et enne inimest kohtamata juba eeldad midagi, mis alati ei pruugi ülsegi positiivne olla... eks ma üritan ennast muidugi parandada!:) Aga see on tõesti nii, et kui ma parajasti oma toas magamas ei ole, siis oleme kuskil koos. Ainsad hetked, mida ma veel üksi veedan, on nende ööklubijärgsete päevad hommikusöögid, kus koju u 5 ajal jõuame ja järgmisel hommikul trenni pole, sest teised magavad siis järjest kuni lõunasöögini, aga mina käin söön vahepeal kõhu täis ja lähen siis magan edasi:) Mul läheb ka alati tantsides kõht tühjaks ja erinevalt teistest ei söö mina igakord seda hotdog'i, mida mustad poisid ööklubide ees kärudest müüvad:)
Kuna seltskond mu ümber koosneb enamiku ajast valdavalt meestest, siis eks see mõjutab mind ka juba natukene... Sain sellest siis just aru, kui Alariga skype'ides ühe ülikohatu (seksistliku) nalja tegin (väga piinlik!). Pühapäeva õhtul Tommy juures, kui spordiklubis olevad ilusad chikid jutuks tulid ja keegi mainis, et neid musklis mehi küll vahtida ei viitsi, mille peale ma ütlesin, et mul küll selle vastu midagi ei ole, siis leidsid teised, et Silja on pisut imelik, sest "Silja, you are also a guy now, not a girl" nagu ütles Gerbrand (ma loodan, et nimi on ikka õigesti kirjutatud ehk see lav-ist pärit Soomes elav odaviskaja):):):) Õnneks tähendab see ikkagi ainult seda, et minu seltskonnas võib ka kohatut nalja teha, sest komplimente, iste pakkumist, uste lahti tegemist, jookide muretsemist jms ei unusta keegi ära, kuigi ma ka ju just nagu "guy" juba olen. Kui meil autos veel keegi on v me ise kellegi teise autoga sõidame, siis mind saadetakse alati viisakalt esiistmele, niiet vahest on kohe päris piinlik, kui vaatad, kuidas kolm suurt meest kokkupressituna suhteliselt väikese auto tagaistmel istub...

Pilte saab ka varsti!:) Tegin endale isegi Flickr'isse juba konto ära, aga piltide üles laadimine võtab nii palju aega, et ma ei kujuta ette, mida teha... võib-olla pean paari-kolme kaupa proovima neid sinna panna...

Ilusat valentinipäeva kõigile ja kallistan kõvasti!!!

laupäev, 5. veebruar 2011

Potchefstroom

Pärast 24 tundi lennukites ja lennujaamades jõudsingi õnnelikult pärale. Kuigi ajavöönd on täpselt sama, mis Eestis, siis pikast reisist toibumine võtab ikkagi natukene aega. Oleme Potchefstroomis- linnas, mille nime ma juba suudan isegi välja öelda:) See on väike peamiselt valge elanikkonnaga ülikoolilinnake, kus kohalike sõnul on hetkel 220 000 elanikku. PÄRIS sportlaste seas on see väga populaarne treeningukoht, sest see asub 1350 m merepinnast, mistõttu treeningud on kõrgmäestikutingimustes ehk aitavad sportlastel suurendada maksimaalset hapnikutarbimist. Leidsin ühe huvitava artikli hõreda õhu kasulikkusest, mis aitab seletada, kuidas ma olen saanud hakkama juba 4 päeva ilma ühtegi tükki kooki, šokolaadi v jäätist söömata:) Eestis on mul pidev vajadus midagi süüa ja näksida, magusaisu on täiesti permanentne, siin aga saab täitsa hakkama kolme regulaarse söögikorra ja puuviljadega nende vahepeal:) Uskumatu, aga täitsa tõsi!!!:):):)

Puuviljad  on siin muidugi superhead ja magusad, sest need ei ole rohelisena puu otsast ära korjatud ja tükk aega kastides teel olnud, vaid on saanud päikese käes valmis küpseda:) Suussulavad magusad mangod, anannass, melonid, arbuus, virsikud, banaanid, viinamarjad, ploomid on meil siin nii tervena kui lahti lõigutuna v salatina kolmel söögikorral päevas saadaval ning tuppa tuuakse ka vahel kausitäis. Ammu pole nii magusaid ja tumeoranže mangosid saanud...:)

Sooja on siin koguaeg üle 25 kraadi (päeval vist u 30 kraadi) ning isegi õhtuti väljas käies pole midagi kleidile peale vaja panna. Ükspäev pani ühe õhukese jaki selga, aga palav hakkas sellega:) Veinivalikust ja hindadest pole vist mõtet rääkidagi- pmst jagatakse siin veine peaaegu tasuta:) Nt üks Zonnebloem'i Pinotage, mida ka Eestis müüakse, maksab siin vaid u 3 eurot:)

Turvalisuse pärast pole tänu mind ümbritsevale maskuliinsele seltskonnale kordagi muretsema pidanud. Pigem vastupidi- pole ennast ammu nii turvaliselt tundnud:) Potch on ka üks turvalisemaid linnasid LAV-is. Samas on LAV mõningatel andmetel ikkagi maailma 10 kõige ohtlikuma riigi hulgas ja kohalike sõnul pole siin ühtegi valget, keda ei oleks röövitud. Ja Cape Town, kuhu me kindlasti minna plaanime, platseerub maailma 5 kõige ohtlikuma linna seas "auväärsele" viiendale kohale. Kuritegevus on peamine põhjus, miks paljud inimesed ei julge siia imeilusasse riiki sõita ja miks kõik sõbrad- tuttavad-sugulased enne reisi sõnad peale loevad ja äärmisele ettevaatusele manitsevad:) Potch ise on väike ja armas linnake ning kuigi siin kuritegevus on madal, siis ikkagi on praktiliselt kõik eramajad ümbritsetud kõrgete müüridega, mille peal on peaaegu alati kas elekter või okastraat.

Mulle lennujaama vastu tulnud Malcolm rääkis, et siin süüakse palju liha ja seda nii hommiku-, lõuna- kui õhtusöögiks. Nii see tõesti on ja mulle see tõeliselt meeldib, et hotellis saab igal toidukorral hästi tehtud lamba-, veise-, sea- v kanaliha süüa:) Polegi varem lambaliha veel hommikusöögiks söönud:) Käisime ühel õhtul peale õhtusööki veel ühes steakhouse'is, mille menüüs oli suurim veiseliha valik, mida ma näinud olen. Kõiki variante, alates sisefileest ja lõpetades ribidega sai võtta erinevas suuruses erinevate lisanditega. Kui Eestis juba 2 varianti veisest restorani menüüs on, siis on isegi hästi... Mina piirdusin carapaccioga seekord, sest kell 10 õhtul peale ühte õhtusööki suudan isegi mina T-bone steigile "ei" öelda, aga see carpaccio lihalõikude hunnik oli juba selline, et annab liha koguse poolest silmad ette mõnes restoranis praena pakutavale lihatükile.

Olen Potchis koos MM-il ükskord kuuendaks tulnud ja mitmekordse Aafrika meitrist kettaheitja, tema eestlasetsest treeneri ja füsioterapeut Siimuga. Teeme korralikult igal hommikul (veits peale 11, et mõistlik aeg hommikusöögist oleks möödas) staadionil trenni ja õhtuti on jõusaalitrennid. Ma ise pole kunagi jõusaalis käinud (va vahel harva lindil v stepperil treenimine) ja ise seal midagi peale hakata ei oskaks, aga porfessionaalse treeneri käe all on ka seal tõeliselt fun!:) Treenereid on mul seal isegi kaks, sest ka Siimul on lisaks veel jõusaalitreeneri paberid:)

Mina, kes ma kunagi spordiuudiseid ega- võistlusi telekast ei vaata ega ajalehtedest spordiuudiseid ei loe (jalgpalli suurvõistlused on ainus erand), olen saanud siin juba -vähemalt kettaheitjate osas- oluliselt targemaks. Kolmap nt käis meiega väljas treeneri sünnipäeva tähistamas selline mees. Ma ei tea, paljud naised selle peale, kui neile tutvustatakse Pjotrit, kui väga head kettaheitjat Poolast, teaks täpselt, kellega on tegemist. Ilmselt need, kes ikka suurvõistlusi jälgivad, tunneks Kanteri konkurendid ära, aga mina pean küll paraku tunnistama, et minu jaoks olid nii nägu kui inimene täiesti tundmatud. Ega ma oma ignorantsust spordivallas ei oskagi muuga vabandada, kui sellega, et mind lihtsalt sport kui meelelahutus (ehk telekast vaatamine) absoluutselt ei huvita. Kettaheide on edaspidi muidugi jalgpalli kõrval kindalt kavasse võetud;-) Kusjuures, Potchefstroomis elas MM-i ajal ka minu lemmiktiim ehk Hispaania koondis, kelle logistika, meelelahutus ja kõik elamisega seonduv oli Malcolmi korraldada. Tal olevat ka särgid kõigi tiimiliikmete autogrammide ja pühendustega, mida ta mulle näha lubas tuua:D

Lood on aga sellised, et kirjutasin eile üsna pika jutu valmis, aga u pool sellest oli ilmselt jäänud salvestamata- muud moodi ma ei oska kuidagi seletada, kuhu see kadus. Mõtlesin, et täna lisan siia spordihuvilistele ka ülevaate treeningutest, aga eks sii mõni teine kord...:) Ja äkki saan homme ka kadunud juttu taastada- täna enam ei jõua, sest kohe lähme sööma.

Pilte panen ka üles varsti, kui olen need jõudnud arvutisse tõmmata ja üle vaadata, sest ega mul eriti aimu pole, mis seal on. Ma ise pole veel ühtegi pilti teinud oma fotokaga, sest ma lihtsalt ei armasta seda tegevust - nii hea on niisama hetkes olla, mitte hakata kaamerat välja tirima, et seda ka jäädvustada, kuigi ma tean, et tegelt oleks see ju tore ja pärast oleks see ka mälestusena olemas. Kuna siin mõned mult pilte nõuavad, siis andsin üleeile oma fotoka teiste kätte, niiet Siim, trreener ja sportlane on siin ikka natukene juba klõpsinud viimase kahe päeva jooksul.

Igal juhul kokkuvõttes võib öelda, et elu on nagu lill- seltskond on suurepärane, päike paistab, ilm on soe, süüa saab hästi, head veini ka ja kuna homme on ainus trennivaba päev, siis täna peale õhtusööki lähme välja:) Mis muresid ikka väga olla saab, kui keegi su toa iga päeva ära koristab, kolm korda päevas süüa teeb, sul on võimalus trenni teha ülilahedate (ja professionaalste) inimestega, jne:) Kohalikud inimesed on ka kõik hästi sõbralikud ja avatud. Malcolm ütles mulle kohe esimesel päeval, et siinsete inimeste eesmärk ei ole mitte ainult see, et siin olles naeratus külalise näolt ei lahkuks, vaid see oleks alles ka siis, kui ta koju jõuab. Esimene eesmärk on minu puhul küll siiani täidetud :):):)