pühapäev, 30. jaanuar 2011

Lõuna-Aafrika Vabariik

Kui ma oktoobri alguses Pariisis oma krediitkaardiväljavõtet vaatasin, siis tundus enam-vähem kõik ok, v.a üks üle tuhande kroonine makse mingi asja eest, mille nimetuses oli sõna "sport". Ei suutnudki kohe välja mõelda, mis see spordiga seotud asi on, mille eest ma olen sellise summa välja käinud. Alles paari päeva pärast taipasin, et see oli Pariisi maratoni registreerimistasu:):):) Nojah, üle 1000 krooni enda tapmise eest maksta tundub ikka päris palju - millegipärast u 60 eurone tasu tundus täiesti suvaline asi... Nii see on selle arvutamisega, et kui seda reisidel mitte teha üritada, siis summad ikkagi eurodes ja dollarites tunduvad nii väikesed, et asjad, mida Eetsis võib-olla kalliks peaksid, paistavad ikkagi suhteliselt odavad, sest summa ju on pisike:) Ühel korral juustupoest oma juustukotiga koju jalutades mõtlesin, et mul on siin u 30 euro eest juustu ja mis see kõik eek-ides teeb, aga peletasin need mõttes kiirelt eemale - ei saa ju lasta ebaolulistel pisiasjadel juustu söömist takistada... (Põhjus, miks ma aga üritan mitte arvutada reisidel, on see, et mitte takistada ennast vabalt tundmast, sest kunagi ju ei tea, kas sa sinna tagasi satud v mitte.) Nüüd on euro Eestis ka ja hindu on kergem välisriikide omadega võrrelda. Mulle aga tundub see ikkagi veel ebausutavana - liiga hea, et tõsi olla. Selline tunne, et keegi kohe äratab üles ja käib kroonid uuesti kasutusele võtta...:) Ja kuhugi sõitmiseks ei peagi enam raha vahetama minema - tõeliselt mugav!!! (Rääkimata muidugi kõigest sellest, mis see majanduslikult ja maine poolest Eesti jaoks tähendab- mina vaatan asja ikka oma mätta otsast.) Mulle meeldis, kuidas Hardo euro tulekut paar nädalat tagasi telekas kommenteeris, et eks Eesti ongi selline laiali hajunud hansalinn, aga need ajad on ammu möödas, kus igal vabalinnal oli oma raha nagu keskajal... Niiet Eesti on lõpuks Euroopas - väga tore!!!!

Aga mis maratoni puutub, siis selle ma loomulikult plaanin ära joosta- kuidas siis muidu!:) Alustasin juba jaanuari alguses trennidega ja peab ütlema, et täitsa ok on:):):) Kuna ma viimati jooksin Luxis ehk mul oli üle kuu ajane paus jäänud, siis esimene 16-kilometrine jooks oli päris raske, aga järgmise pühapäeva 20 km ja ülejärgmise 24 km läksid juba suhteliselt valutult. Nädalas ongi ainult neli jooksutrenni- kolm lühemat (u 10 km ringis) ja üks pikem, niiet ikka elamiseks jääb ka ruumi:)

Hakkasin juba detsembris vaikselt plaani pidama, kuhu sõita, kus oleks hea soe ka trenni tegemiseks. Vietnam on juba ammu olnud koht, kuhu tahaks väga minna (Bourdaini raamatud ainult võimendavad seda soovi), samuti on Uus-Meremaa tulevaste reisisihtkohtade topis, aga lõpuks tuli välja hoopis Lõuna-Aafrika Vabariik. Kui tuttavad sinna spordilaagrisse mineku plaane hakkasid pidama, siis väga pikalt mul mõelda ei tulnud:) Seda enam, et mõni inimene on andunud pinotage'i fänn, niiet seda asja kodus arutades ei tekkinud suurt valikuvõimalust, kus veerbuar mööda saata:) Niiet kõigepealt paar nädalat treeninguid koos profisportlastega ja siis u kolm nädalat veiniistanduste, loodusparkide ja kõige muu huvitava külastamist:) Tagasi Eestisse on plaanis jõuda 7. märtsil:) Tuleb tunnistada, et kuigi selline ilus paksu lumega mitte väga külm talv mulle väga meeldib, siis olen viimastel nädalatel tundud, et enam lihtsalt ei viitsi nende jäätunud lumehunnikute vahel autoga manööverdada v peaaegu igal pool kõndides mõelda, kas oled järgmine, kes purikaga pähe saab, v muretseda, kunas see katus nüüd jälle läbi tilkuma hakkab ... Isegi kui hakkab, siis õnneks mina ei ole see, kes peab kodus kausside ja lappidega trepist üles-alla jooksma ... :) Siim (mitte Siim T., vaid Siim A. sedakorda) kirjutas mulle just eile muuhulgas, et "Siinsed inimesed on niii mõnusad ja avatud, see on kultuuri osa, kogu aeg küsivad, et kas kõik on ok jne., eestis on kõigil pohhui, koli või ära tead... Ootame siis esmaspäval. Siin on ööklubid ka jube lahedad,  täna jalutasime läbi, nii hea fiiling tekkis...;)"
Mul tekkis igal juhul kohe selline tunne, et tahan kohe ja praegu juba seal olla!:)

Olen mõelnud blogi nime muutmisele ka, sest hetkel see Pariisi osa nimes tundub natukene kohatu, aga samas kuna see varsti on jälle kohane, siis jätan esialgu nime nii nagu on- ma loodan, et see kedagi väga segadusse ei aja!:)

Igal juhul tervitused kõigile Tallinna lennujaamast (jõudsingi enne lennukile minekut postituse valmis kribada- eks kiiruga tehtud näpukaid parandan hiljem):), u nelja tunni pärast olen juba Londonis, homme hommikuks Dubais ja homme õhtul loodetavasti õnnelikult Johannesburgis:) 

Meie valikute küsimus

Tuunikala on mulle alati väga-väga maitsenud. Mitte konserv, vaid filee v steik, mis on kergelt pannil ära praetud ja seest ilus roosa. Ja mul oli hästi kahju Vertigost! Just sellest õigest ehk algsest Vertigost, mis ta oli enne, kui selle menüüd u paar aastat tagasi masu tõttu kohendati ja sellest loodi söökla-tüüpi söögikoht, kus ise saad endale prae erinevatest komponentidest kokku panna. Tõsi küll, maitsvate toitudega (ja paraku ka kõrgema hinnaklassiga) söökla. Algne Vertigo lounge ja eriti restoran oli aga üks mu lemmik-kohti, kus väga soodsa asukoha tõttu ma nädalas mitu korda juhtusin nii töölõunatele kui ka sõprade-tuttavatega sööma. Ja nende menüüs olev tuunikala oli superhea! Täpselt selline nagu peab:) Ka mu kunagise lemmik-restorani Ö menüüs oli ammustel aegadel äärmiselt hea tuunikala. Nüüd aga juhtub harva, et kuskil head tuunikala saad:) Üks ebameeldivamaid kogemusi oli u aasta tagasi Musis, kus minu poolt palutud rare tuunikala asemel toodi mulle praktiliselt well-done ja mu kaaslasele täiesti "konserviks" küpsetatud tükk.

Museumis oli ka üks täitsa hea tuunikalasalat, aga just nimelt "oli", sest kuigi see on endiselt menüüs, siis paar päeva tagasi seal söödud samas salatis oli tuunikala küll endiselt ok, kuid tükid olid vähemalt poole väiksemad kui varem.

Olen aga viimase kahe kuu jooksul sattunud paar korda Novelli, mille restoran mulle kunagi väga meeldis, kuid mille restoranist ja lounge'ist on hetkel saanud restoran-lounge ehk kahest menüüst on saanud üks. Tellisin tuunikala ja küsisin ettekandajalt, kuidas nad seda teevad. Tema ütles, et medium. No ma siis küsisin, et äkki saaks ikka rare ehk võimalikult toore. Ettekandja vaatas mind väga üllatanud näoga ja ütles, et ta räägib köögiga. Läbirääkimise tulemusena sain teada, et ikka õnnestub ka rare saada. Mu tuunikala lauda tuues lisas ettekandja repliigi, mille peale mu kaaslane tükk aega naeris, et "köök tegi nii kuidas sai". Igal juhul tulemus oli superhea!!! Tuunikala oli ainult kergelt pruunistatud ja esile tuli roosa hõrk liha, lisaks veel kerge pipradekoor. Ja seda ka teisel korral ning ilma ettekandjapoolse üllatunud pilguta:) 

Olin just eelmise aasta märtsis-aprillis u poolteist kuud Kalifornias, kus superhäid värskeid mereande  saab ka igas suhteliselt suvalises söögikohas ja ma arvan, et sellises koguses oma lemmikuid ehk tuunikala, krabi, krevette ja kammkarpe ei ole ma enne ega pärast igapäevaselt söönud. Kusjuures USA-s on väga paljudes kohtades tuunikala juures menüüs märge, et see valmistatakse rare küpsusastmes, kui klient ei avalda vastupidist soovi. Aga enamjaolt on see asi "that goes without saying", mida ei ole vaja eraldi rõhutada. 

Novellis oli nii hea tuunikala, et ma oleks seal ilmselt iga päev käima hakanud, kui ma ei oleks juhtunud mõned nädalad tagasi lugema artiklit sellest, kuidas Euroopa tippkokad tuunikala püüdmise vastast kampaaniat teevad. Eks sellest on lugeda ja kuulda olnud varemgi, et tuunikala enam varsti ei ole, kui püügitempo samasuguses tempos jätkub. Mõned eeskujulikud inimesed on juba ammu tuunikala söömisest loobunud ja üritavad ka teisi mõjutada seda tegema (siinkohal tervitused Jaagule ja Jaanikale!!!).

Aga ilmselt ongi tavalisele inimesele, kes tuunikala süüa armastab, vaja eeskuju näidata, sest alati on tunne, et mida ma sellega muudan, kui ma ise tuunikalast loobun - see on nagu tilk vett merre. Ja alati on hea silm kinni pigistada sellise info suhtes ja kalaga edasi maiustada...

Mind aga üllatas, et isegi selline staar nagu Alain Ducasse on kokkade tuunikala säilitamise kampaaniaga ühinenud. Selle asemel, et valmistada toite ohustatud kalaliikidest nagu tuuna ja tursk, pakuvad chefid oma restoranides mereande, mis ei ole väljasuremisohus, nt krevetid, makrell ja seepia. 

Mulle meeldib eriti selle artikli lõpp ehk tõdemus, et kokkuvõttes on ikkagi tarbja see, kes teeb valiku ja kes oma valikutega paneb ka ettevõtja ja riigi oma käitumist muutma ehk "the consumer is the final link in the chain, and when the consumer changes his/her behaviour, the whole chain has to follow - from the bottom up!" Niiet tuunikala söömisega on nüüd lõpp (minu jaoks)!

Juhtusin hiljuti lugema ka ühte teist huvitavat artiklit toidu kohta, kus autor samuti rõhutab asjaolu, kuidas iga inimene saab ise muuta põllumajanduses toimuvat iga oma ostuga. Toon siin taaskord ära ühe lõigu artiklist: "Your fork is your ballot, and when you vote to eat a steak or leg of lamb purchased from a small farmer you are showing the industrial system you are actively opting out. You are showing them you are willing to sacrifice more of your paycheck to dine with dignity. As people are made more aware of this beautiful option, farmers are coming out in droves to meet the demand." Kui on piisavalt palju nõudlust puhta ja mahedalt kasvatatud õnnelike loomade liha järgi, küll siis muutub ka pakkumine:)

Aga et näitlikustada loomade väärkohtlemist, millest autor räägib, lisan siia ühe videoklipi filmist "Food Inc", mis räägib küll kanaliha tootmisest, aga sobib eelneva jutuga igati hästi kokku. Ma ausalt öeldes ei teagi, kellele rohkem kaasa tunda - kas kanadele, kes elavad üksteise vastu pressituna jalgupidi virtsas, pärisorjadeks muudetud farmeritele või hoopiski tarbijatele, kes niimoodi toodetud kanaliha söövad...

laupäev, 29. jaanuar 2011

Maailma kõige lihtsam püreesupp

Kui tahad teha midagi ülilihtsat (aga väga head) õhtusöögiks v lõunaks, siis see püreesupp on just sulle;-) Aedviljade puhastamine on küll natukene tüütu, aga nii väikeste koguste juures läheb see ka suhteliselt kiirelt:)
Supi jaoks vajalikud asjad:
1 keskmise suurusega kaalikas
400-500 g porgandeid
1 keskmise suurusega sibul
2 küüslauguküünt
puljong (soovi korral)
100-200 g toorjuustu (aga väga hästi sobib ka mozarella v feta)
oregaano
sool (kui on vaja)
suhkur
pipar (must värskelt jahvatatud pipar v chilli- v cayenne'i pipar)
serveerimiseks soovi korral värsket tüümiani

Puhasta ja koori köögiviljad (kaalikas, porgand, sibul, küüslauk) ning lõika väiksemateks tükkideks. Pane kas vähese veega potti hauduma või - veel parem - hauta aedvilju enne keetmist võiga kergelt poti põhjas ning lisa siis vesi. Ma ise kasutan Zepteri potte, seega hautan aevilju ilma veeta. Kui aedviljad on pehmed, siis püreesta need saumikseriga. Maitsesta oregaano, suhkru ja pipraga ning lisa nii palju vett v meelepärast puljongit, kui paksu suppi sa tahad. Mina ise lisan u 5 dl vett, sest mulle meeldib paksem supp. Pipardest kasutan tavaliselt selle koguse peale ühe kuivatatud chillipipra kauna, aga kui sulle meeldib vürtsikam supp, võid vabalt ka 2 v 3 kauna lisada - ma ise paneksin küll vähemalt 3 tk kui ma seda suppi ainult endale teeksin:)
Pane pott tagasi tulele ja lase supp keema. Toorjuustu lisa ka nii palju, kui sulle paras tundub. Mina lisasin tavalist u 100 g sulatatud juustu "Merevaik". Kui lisad fetat v maitsestatud toorjuustu, siis ole soolaga ettevaatlik ja lisa seda kõige lõpus, kui see üleüldse peaks vajalik olema. Kui aga oled vee asemel puljongit lisanud, siis ole ka feta lisamisega ettevaatlik, sest selle tõttu võib supp saada liiga soolane. Keeda suppi madalal kuumusel kuni juust on ära sulanud. Serveeri kohe koos röstitud leiva v saiaga, lavaši v lavašikrõpsudega v hoopis küpseta juurde juustupulgad:)

teisipäev, 25. jaanuar 2011

Pissaladiere- tundmatu külaline Vahemere äärest


Kui mul palutakse midagi prantsusepärast teha, siis olen enam-jaolt küpsetanud pissaladiere'i nimelist Vahemere äärest pärit sibulapirukat. Kui küsitakse, mis küpsetise nimi on ja seda kuuldakse, tehakse alati suured silmad... keegi pole varem sellest kuulnud ega seda näinud! Ja mina mõtlesin, et kõik on ju ise Vahemere ääres käinud ja mäletavad kindlasti ka Roman Zaštšerinskit seda pirukat Terevisioonis küpsetamas...:) Kuna pissaladiere on siinkandis täitsa tundmatu, siis tutvustan natukene seda ülilihtsat, aga väga maitsvat prantslaste versiooni pizzast:) Wikipedias kirjutatakse sellest nii. Koolis küpsetasime seda ka, aga Le Cordon Bleu retsept on veidi teistsugune kui Wikipedias kirjeldatu, sest sibula peale panime ka kooritud tomatifileesid.

Kõigepealt on vaja teha pärmitaigen 10st grammist pärmist, 200st g jahust, lisaks veel 5 g suhkrut, 5 g soola, 1 muna, 2 spl oliiviõli. Kuigi pärmitaigna tegemine on suhteliselt lihtne, ei ole mul ikka veel päriselt õnnestunud pärmitaignaga päris sõbraks saada - eks see ilmselt vajab ikka natukene pikemat suhtlemist, et üksteisega ära harjuda;-) Pärmitaigna asemel võib loomulikult kasutada valmistehtud pärmi- v lehe- v pärmi-lehetaigent.

Sibulad on vaja lõigata õhukesteks viiludeks (sibul pooleks ja siis peenelt viilutada) ja oliiviõlis ära pruunistada. Sibul tahab üsna kaua suhteliselt madalal kuumusel nö hautamist, et sealt vedelik väljuks ja sibul ise pruuniks muutuks. Kindlasti mitte sibulat kõrgel kuumusel ära pruunistada! Kokku on sibulat vaja 500 g. Sool lisa siis, kui sibulad on juba pruunistunud ehk praadimise lõpus. NB! Kui praadida asju, millest eraldub palju vett, nt sibulaid, seeni v spinatit, siis tuleks sool lisada alati praadimise lõpus, sest muidu on oht ülesoolata (koolitarkus).
Tomatid tuleks panna u 40 sekundiks keeva vette, seejärel tõsta vahukulbiga jäävette, et koor ilusti lahti tuleks. Seejärel ära koorida ja sisu eemaldada. Piisab kahest tomatist.
Rulli taigen u 2-3 mm paksuseks ümmarguseks kettaks. Laota sibul taignale, aga jäta ääred u 2 cm ulatuses katmata ning määri külma veega, siis murra kokku ja vajuta kinni.

Anšoovised tuleks enne pirukale panekut panna u pooleks tunniks klaasi piima sisse likku, et need oleks vähem soolased.
Pirukale võib panna ka kappareid, kuivatatud punet ja värsket tüümianit, kindlasti aga oliive ja õhukesi küüslauguviile. Enne ahju panekut tuleks pirukas oliiviõliga üle piserdada ja kindlasti pintseldada oliiviõliga tomativiilud, et need ühtlaselt küpseksid.

Küpsetada ahjus 170 kraadi juures kuni ääred on kuldpruunid. Ahjust välja võttes võiks veel ääred oliiviõliga üle pintseldada. Naudi koos sõprade ja hea külma roosa v valge veiniga:) Head isu!!!

Lavašikrõpsud- Bertie Bott'i kõikvõimalike maitsetega oakommide tagasihoidlikum variant;-)

Kui mees läheb poodi ja vaja on tuua paar asja ning ta helistab poest ja küsib üle, mida täpselt, siis ikka ei tasu alati loota, et saad õige asja, isegi kui sa oled telefonikõnes veel üle korranud, et osta tuleb just see paks lavašš, mida öösiti ka tänava nurga peal osta saab*. Koju jõutakse ikka kahe õhukese lavašiga:) Selline asi ei tekita muidugi ammu enam ühtegi emotsiooni - paneb lihtsalt kergelt õlgu kehitama ja fakti konstateerima, et seekord siis läks jälle sedasi ...:) Õnneks tuli mul meelde üks hiljutine Mari- Liisi postitus, millest sai inspiratsiooni õhtustele külalistele krõpsude valmistamiseks, et ka õhukesed lavašid siiski raisku ei läheks:)

Krõpsude jaoks on vaja lavašš lõigata sellisteks tükkideks, nagu sulle meeldib:) Mina lõikasin lavaši kokku volditult (ehk laiali harutamata) ribadeks ja ribad omakorda tükkideks, et oleks parajad ampsud. Mõndadele tükkidele raputasin peale riivitud juustu, teistele jälle piserdasin peale oliiviõli. Kui sul ei ole pihustiga oliiviõli pudelit, siis võid lavašitükid ka oliiviõliga ühtlaselt üle pintseldada.  Maitseainetest lisasin kuivatatud punet e oregaanot, mõnedele Santa Maria maitseainet "Sweet Heat BBQ", millel pakendi kohaselt on "suitsune maitse tammepuust, pehme magusa tomati varjund ja veidi haput rohelistest õuntest" ja mis mh sisaldab ka paprikat ja cayenne'i pipart. Mõnedele tükkidele raputasin Pai Kin Khao maitsesoola, mis sialdab käsitsi korjatud "soola õit" (pr k fleur de sel), magusat basiilikuõli, laimi ja rohelist chillit, teistele jälle Santa Maria jäägrimixi, kus see mh ka sinepiseemned ja sibul. Mõned tükid aga jätsin kahekordseks, panin vahele tüki juustu, peale oliiviõli ja mõne eelpool toodud maitseaine:) Küpsetasin ahjus 200 kraadi juures 5-6 minutit. Neid, millele juustu peale riivisin, küpsetasin u 8 minutit. Kahest lavašist sai kolm ja pool tihedalt täis pannitäit krõpse.

Minu lemmikud aga on kõrvaloleval pildil olevad riivitud juustu ja kuivatatud punega krõpsud:) Kõik erinevad maitsed on taldrikul segiläbi, seega kunagi ei tea, mis maistega järgmine krõps, mille võtad, satub olema. Täpselt nagu Harry Potterist tuntud Bertie Bott'i kõikvõimalike maitsetega oakommid (Bertie Bott's Every Flavor Beans). Vähemalt ei juhtu lavašikrõpsude puhul seda, et  need oleks nt köharohu v söögisooda maitsega;-)

Paksust lavašist aga saab täitsa söödava asja, kui sellesse lõiked sisse teha, oliiviõliga määrida, ja siis kuivatatud pune, värske v kuivatatud tüümianiga, hakitud oliivide vms üle raputada. Kindlasti tuleb õli ja maitseained panna ka sisselõigetesse. Küpseta ahjus 200 kraadi juures u 10-15 minutit, kuni on sinu jaoks piisavalt krõbe. Sobib ka niisama veini kõrvale krõbistamiseks;-)



*Kalamajas on nimelt selline tore asi, et öösel (nii u 3-4 ajal juba) näljasena peolt koju jalutades (juhul, kui Baltijaamas pole veel tšeburekist kõhtu täis söödud) saad Vabriku ja Valgevase tn nurga pealt äsja ahjust tulnud lavaši osta, mis on veel soe ja kergelt krõbe- nätskeks läheb see alles kilekotti panduna. Ma ise ei ole juba vähemalt pool aastat seda ostma juhtunud, niiet kindlalt lubada ei saa, et see öine lavašimüük ikka veel toimib. Keegi just eile mainis, et viimasel ajal lastakse küll väravast sisse, aga lavašši enam ei taheta anda ... :)

esmaspäev, 24. jaanuar 2011

Kräsupea




Ma arvan, et tegin kräsupead vist viimati keskkoolis ehk siis väga-väga ammu:) Õnneks on retsept alles ja sai uuesti proovida nõuka-aegset hõrgutist teha:) 


Biskviidid
200 g hapukoort
2 muna
250 g suhkrut
220 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 spl naturaalset kakaopulbrit

Täidis
600-650 g hapukoort
1 spl vaniljesuhkrut
2 spl suhkrut

Sega omavahel suhkur ja munad, lisa hapukoor. Teises kausis sega jahu ja küpsetuspulber ning lisa see läbi sõela muna-hapukooresegu hulka. Sega taigen ühtlaseks ja pane u 2/3 v isegi natukene rohkem taignast korralikult võitatud ja jahuga ülepuistatud 24 cm läbimõõduga koogivormi. Kui kasutad silikoonvormi, siis määri ka see võiga ja raputa üle jahuga. Küpseta 180 kraadi juures 15-20 minutit. 
Ülejäänud kolmandikule taignast lisa läbi sõela kakao, sega ühtlaseks, pane ettevalmistatud koogivormi ja küpseta sarnaselt heleda biskviidiga. Kuna kakaoga biskviit on õhem, siis kulub küpsemisele natukene vähem aega, aga kontrolli kindlasti küpsust tikuga - kui koogi sisse torgatud tikk jääb kuivaks, siis on see valmis saanud.

Sega täidise jaoks hapukoor suhkrutega. Kui hele biskviit on küpsenud, siis lõika see kuumalt ruudukujulisteks tükkideks ja sega magusa hapukoorega ära. Kui pruun biskviit on küpsenud, kummuta see taldrikule ja tõsta lusikaga täidis peale, et moodustuks kuhjake.



Glasuur
100 g võid
3 spl suhkrut
3 spl piima
3 spl kakaod

Glasuuri jaoks kuumuta aineid pidevalt segades keemiseni, et tekiks läige. Vala glasuur nirena koogile ja pane kook külma.




Lisaks loomulikult Kätrini retsepti järgi valmistatud kohupiimapontšikud:)

neljapäev, 20. jaanuar 2011

Vaarika-kohupiima purukook rukkijahuga

See on lihtsalt uskumatu, kuidas mul kohe ei õnnestu soolastest toitudest blogida!!! Täna nt pidi siin olema postitus ahjus küpsetatud lambakintsust (Tuuli õpetuse järgi tehtud) koos kartulipudruga a la Le Cordon Bleu ja hapukapsaga. Viimane asi neist küll olude sunnil, sest tegelikult planeerisin sibulaid glasuurida (glasuuritud sibulad on imehead ja samas ei saa ju oma oskustel lasta rooste minna), aga paraku ei õnnestunud pärlsibulaid poest leida. Tänasest õhtusöögist jäi meeldiv mälestus lahedast seltskonnast, heast maitsest, küünlavalgusest:) Järele jäi ka pesumasinatäis musti nõusid ja lambrasvane (just eelmisel nädalal põhjalikult puhtaks küüritud) ahi. Aga mida ei ole - loomulikult - on toidupildid! Sama saatus oli kahjuks ka  esmaspäevasel röstitud veise sisefileel ahjuaedviljadega...:( Ja siis ma mõtlen, et valmistan seda sööki kohe jälle uuesti ja siis teen kindlasti pilte, aga siis on juba jälle uus asi, mida on vaja kohe järele proovida.... Aga ma usun, et varsti ikkagi jõuavad siia lisaks veisefileele ja lambakintsule ka mu ammu-lubatud kanarullid, kõrvitsasupp, quiche'id ja fondüüd:)
Õnneks sain täna päeval tehtud uued väheke paremad pildid koogist, mida magustoiduks pakkusin:) Kookidega (ma jälle kordan ennast, ma tean) on ikka hea - kõik ajastamise mured on olemata!!!:) Niiet siis - üllatus-üllatus - jälle hoopis üks koogiretsept!:) Piltide eest seekord suur aitäh Ulvile!

Kirsside ja rukkijahuga purukook osutus ootamatult populaarseks ja sai ülikiiresti otsa, seega tuli kohe järgmine sarnane teha:) Sedakorda aga lisasin koogile kakaod ning vaniljega kohupiimapasta asemel oli hoopis sama asja kakaoga variant ning kirsside asemel kasutasin vaarikaid. Natukene muutsin koguseid ka ja välja jätsin vaniljesuhkru. Kook tuli, nagu eelminegi, igati mahlane ja hea, mõnusa hapu nüansiga ning oli isegi maitsvam kui analoogne purukook maisi- v nisujahuga. Soovitan kindlasti proovida!:)
Purutaigen
4 dl rukkijahu
1 tl küpsetuspulbrit
0,25 tl soodat
3 spl naturaalset kakaopulbrit
1 dl rafineerimata roosuhkrut
noaotsatäis soola
150 g võid

Täidis
4 muna
400 g hapukoort
400 g kakaoga kohupiimapastat
1,5 dl rafineerimata roosuhkrut
1 spl naturaalset kakaopulbrit
400 g vaarikaid


Kui kasutad külmutatud vaarikaid, siis eelnevalt sulata need ja nõruta sõelal. Kui aga ei ole jõudnud vaarikaid korralikult sulatada, siis sega need enne koogile panekut 1 kuhjaga spl tärklisega.
Sega taigna jaoks kuivained kokku ja suru segu läbi sõela. Lisa hakitud või ja näpi ühtlaseks purutaoliseks taignaks. Täidiseks sega  kokku munad, suhkur, hapukoor ja kohupiimapasta. Lisa läbi sõela kakao.
Võta neljakandiline vorm (23x34 cm), määri võiga ja puista üle rukkijahuga v aseta sinna küpsetuspaber ning pane põhja pool purutaignast. Kalla taignale täidis, kata vaarikatega ja pudista peale ülejäänud puru. Küpseta 190 kraadises ahjus u 50 minutit. Enne ruutudeks lõikamist lase koogil jahtuda ja kui saad, siis ära tervet kooki korraga ära söö;-)

esmaspäev, 17. jaanuar 2011

Top 10 Food Trends 2010

25-miljonilise lugejaskonnaga maailma suurim kord nädalas ilmuv ajakiri "Time" valib igal aastal välja nii eelmise aasta inimese (seekord Mark Zuckerberg) kui ka 100 mõjukamat inimest. Lisaks on "Time'i" ajakirjanikud teinud 50 erinevat nimekirja, milles nad vaatavad eelmise aasta nii häid kui ka halbu põhiteemasid, nii kõrghetki kui ka madalseise.

Muuhulgas on loetelu 2010.a. toidutrendidest, milles kuulus toiduajakirjanik Josh Ozersky kirjeldab 2010.a. olulisemaid sündmuseid toidumaailmas. Ilma teevad endiselt omni- ja karnivooride hulka ilmunud lokavoorid, kelle eesmärgiks on toituda võimalikult palju hooajalistest kohalikest toiduainetest. Aga samas on ka mitmeid uusi mõisteid, nagu nt lardcore ehk "modern Southern cooking taken to a new place, forming a movement in the crucible of high ideals, virtuoso techique and hard-core attitude": Lardcore kokad kasutavad õli ja või asemel toitudes ohtralt searasva, samuti odavaid proteiiniallikaid (liha/kala) kalli tooraine asemel, koheldes neid aga samasuguse austusega nagu Paul Bocuse kohtleb foie gras'd:) Lisaks on laiemalt kasutusele võetud aparaat nimega sous vide, mis küpsetab asju vaakumis eriti aeglaselt ning mida kasutab isegi üks maailma parimaid kokkasid Thomas Keller. Keller arvab ühtlasi, et varsti on need küpsetusmasinad kodudes sama tavalised kui mikrolaineahjud:)

Siin aga terve toidutrendide nimekiri


Josh Ozersky on küll tunnustatud toidukriitik, aga pälvis palju negatiivset tähelepanu ja kriitikat seoses artikliga oma pulmatoidust, milles ta jättis mainimata, et tipp-kokad, kelle toitu ta oma artiklis ülistas, toitlustasid tema pulma tasuta - toit oli nendepoolne kingitus pruutpaarile:) Kui tasuta toit sai avalikuks, oli pahameel tohutu ja Ozersky kirjutas artikli juurde selgituse. Ozersky sulest on ilmunud juba üks kuulus raamat, nüüd aga kirjutab ta kolonel Sandersi biograafiat. Tuleb tunnistada, et minulgi on kolonel Sandersi puhul raske teda kui päriselt eksisteerinud inimest võtta, sest esimese asjana peale KFC logo tuleb alati meelde Murakami teos "Kafka on the Shore", kus kolonel oli tihe külaline:)

Ozersky on teinud nimekirja ka toitudest, mida ta kindlasti tahab 2011.a. proovida:

Mulle tundub kõige põnevam maailmakuulsa USA koka Grant Achatz'i poolt Escoffieri toitude tänapäevases vormis valmistamine tõestamaks, et klassikaline Prantsuse köök oli oma ajalsama futuristlik kui tema köök on praegu:) Klassikalise Prantsuse köögi "isast" Escoffierist olen oma blogis varem ka kirjutanud, Achatzi Chicagos asuv restoran Alinea on sama kuulus kui Rene Redzepi Noma, Thomas Kelleri The French Laundry või Ferran Adria El Bulli. Achatzi'le pühendab ka minu lemmik-kirjanik/kokk:) Bourdain oma raamatutes (vähemalt viimases teoses "Medium Raw") viimase kahe koka kõrval üsna palju leheruumi. Kui El Bulli kui restoran lakkab varsti (1. juulil) olemast, siis Alinea veel niipea loodetavasti oma uksi kinni ei pane, niiet ehk õnnestub isegi ära proovida:)


NB! Mõlemal nimekirjal ja kõigil allajoonitud sõnadel klikates saad rohkem infot:)

reede, 14. jaanuar 2011

Kirsi-kohupiima purukook rukkijahuga

Rukkijahuga kook ei ole mitte ainult neile hea, kes nisujahu mingil põhjusel ei saa v ei taha süüa, vaid on veidikene tervislikumaks alternatiiviks kõigile magusaarmastajatele:) Kirsside asemel võib kasutada ka vaarikaid, sõstraid, mustikaid vm marju, mis endale kõige rohkem meeldivad:) 


Purutaigen
3,5 dl rukkijahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vaniljesuhkrut
1 dl rafineerimata roosuhkrut
noaotsatäis soola
120 g võid

Täidis
4 muna
500 g hapukoort
300 g vaniljega kohupiimapastat
1 dl rafineerimata roosuhkrut
400 g kirsse

Kui kasutad külmutatud kirsse, siis eelnevalt sulata need ja nõruta sõelal. Sega taigna jaoks kuivained kokku, lisa hakitud või ja pudista sõrmedega v haki noaga, et tekiks ühtlane purutaoline taigen. Täidiseks sega  kokku munad, suhkur, hapukoor ja kohupiimapasta.
Võta neljakandiline vorm (23x34 cm), määri võiga ja puista üle rukkijahuga v aseta sinna küpsetuspaber ning pane põhja pool purutaignast. Kalla taignale täidis, kata kirssidega ja pudista peale ülejäänud puru. Küpseta 190 kraadises ahjus u 45 minutit. Lase koogil enne lahti lõikamist jahtuda.
Kooki saab teha ka natukene teisiti. Terve plaaditäie tegemiseks on kogused siin.

kolmapäev, 12. jaanuar 2011

Šokolaadipõhjaga kohupiimakook

See kook on üks mu uusi lemmikuid - tõeliselt hõrk ja õhuline:):):)


Põhi 
200 g pähklitükkidega piimašokolaadi
180 g võid
1 dl rafineerimata roosuhkrut
4 muna
Täidis
100 g toorjuustu
200 g hapukoort
300 g vaniljega kohupiimapastat
1 dl rafineerimata roosuhkrut
1 dl kookoshelbeid
3 muna

Sulata veevannis šokolaad ja või. Sega hulka suhkur. Jahuta segu u 10 minutit, seejärel sega ükshaaval  hulka toasoojad munad. Vala põhi 24 cm läbimõõduga küpsetusvormi. Mina kasutasin silikoonvormi, aga lahtikäiv vorm oleks parem, sest nii saab koogi ilusti taldrikule asetada. Igal juhul määri vorm, mida kasutad, enne korralikult võiga ja raputa üle suhkruga v kata vorm küpsetuspaberiga. Silikoonvormi ei ole selle koogi puhul vaja võitada;-)

Täidiseks vispelda kergelt segamini toasoe toorjuust, kohupiimapasta, hapukoor, suhkur ja munakollased. Lisa kookoshelbed ja sega läbi. Munavalged vahusta eraldi kausis kõvaks vahuks ja sega õrnalt ilma vahtu "katki tegemata" kohupiimasegu hulka. Vala täidis šokolaadipõhjale ning küpseta 170 kraadises ahjus u 50 minutit. Lase koogil, enne kui selle vormist välja võtad, korralikult jahtuda, sest põhi võib olla soojana veel kergelt pehme v vedel. Eriti hea on kook järgmisel päeval:)

Mina olen sellel talvel täiesti ootamatult:) avastanud, et veranda on ikka superhea koht - kõik koogid ja muud toidud, mis külmkappi ära ei mahu, saab sinna külma panna. Sooja kooki külmkappi panna ei tohi, aga verandal saab soojast koogist kiiresti parajalt jahtunud koogi. Ja ei mingeid "külmkapilõhnu":) Lisaks veel suurepärane koht õuest tuppa toodud magavatele beebidele, kes saavad jahedas rahulikult edasi põõnata, mitte ei ärka soojas toas üles:) Suvel aga kasutuses kui kasvuhoone - ideaalne koht tomatitele, basiilikule jms.

esmaspäev, 10. jaanuar 2011

Tagine talle kaelakarbonaadist

Taaskord üks retooriline küsimus, mida teha, kui oled turult saanud 2 tk ahvatlevat talle kaelakarbonaadi ja mõtled, mida neist kõige parem teha oleks? Tuleb võtta lahti üks oma lemmik-toidublogidest, toksida seal otsingusse "lambaliha" ja siis valida lihtsalt sobivaim retsept välja:) Kuna mul on kodus Marili poolt juba peaaegu kaks aastat tagasi sünnipäevaks kingitud keraamiline ahjuvorm "tagine", siis langes valik seekord roale "Tagine lambaliha ja kuivatatud puuviljadega. Soojendav toit talvehooajaks". Ja olen oma valikuga väga rahul, sest tulemuseks oli pehme suussulav liha ahvatlevas kaneelises kerge vürtsiga kastmes!:)

Tagine kujutab endast Marokost pärit koonusekujulise kaanega potti, mille järgi on nimetatud selles potis küpsetatud road. Rohkelt tagine retsepte leiad nt BBC Food'i lehel.

Väikeste muudatustega retsept ja tegemiskäik on järgmised
1 kg talle kaelakarbonaadi
1 tl jahvatatud musta pipart
0,5 tl vürtsipipart
2 suurt spl jahvatatud paprikat
2 spl kaneeli
2 kuivatatud tšillipiprakauna koos seemnetega

Murenda sõrmede vahel kuivatatud tšillipipar ja sega kausis ülejäänud vürtsidega. Kui sul ei ole kuivatatud tšillit, siis pane 1 tl jahvatatud cayenne'i- v tšillipipart. Tükelda lambakael. Mul oli kaks poolekilost kaleatükki ning mina lõiaksin selle kõigepealt u 1,5 cm laiusteks viiludeks ning seejärel need viilud pooleks. Tükid olid suurusega u 1,5 x 3 cm. Pane lambatükid kaussi ja sega maitseainetega korralikult läbi. Kata kauss kilega ja pane u ööpäevaks külma seisma.

2 suurt sibulat
4 küüslauguküünt
1 suur spl riivitud värsket ingverit
720 ml  purk tomateid omas mahlas (netomass 680 g)
150 g kuivatatud aprikoosi
2 spl mett
2 dl puljongit

Riivi tükk ingverit. Haki sibulad ja küüslauk ning hauta kõigepealt sibulat pannil võis u 10 minutit, kuni see on ilus klaasjas, aga ära pruunista. Lisa küüslauk ja hauta seda ka paar minutit. Tõsta sibul ja küüslauk ära taginesse.
Keera pliidi kuumus kõrgeks, lisa pannile õli ning kui pann on piisavalt kuum, siis pruunista selles lihatükid mõlemalt poolt. Kuumus peab olema kõrge, et mahlad liha sisse jääks. Tõsta ühtlaselt pruunistatud liha taginesse ja kalla tomatikonserv peale. Kui soovid, võid tomatid enne püreestada v väiksemaks hakkida, aga võid tomatid ka lihtsalt tagines spaatliga katki teha- nii jäävad suuremad tükid. Lisa ka kuivatataud aprikoosid, mesi, ingver ja puljong. Mina kallasin ka kausist, kus liha üleöö kuivmarinaadis seisis, põhja jäänud vürtside segu taginesse. Sega kõik korralikult läbi.
Kuumuta pliidil tagines olev segu kergelt keema, aseta kaan vormile ja küpseta 190 kraadises ahjus u 2 tundi. Minu jätsin pärast kuumuse kinni keeramist veel 15 minutiks ahju seisma. Serveeri koos riisi või cous-cous'iga. Imehea!:)

pühapäev, 9. jaanuar 2011

Imeline tallekarree

Muudatustega retsept pärineb Jamie retseptide hulgast.
Kõigepealt puhasta lambakarree kõigist kelmetest ja rasvast ning seejärel see marinaadi. Kui kondid on välja puhastamata, siis tee ka need noaga lihast ja rasvast puhtaks. Selle koguse liha jaoks on paras kogus marinaadi järgmine: 

3 küüslauguküünt
2 rosmariinioksa
3 spl oliiviõli
Haki küüslauk ja rosmariinilehed peenelt ning sega ahjuvormis oliiviõliga. Pane puhastatud lambakarreed vormi ja kata need marinaadiga. Määri marinaadi hoolikalt kogu lihale ja kasta liha üle. Kata liha ja lase sellel vähemalt tund aega külmas maitsestuda.

Kui oled liha külmast välja võtnud, tõsta see eraldi aldrikule ning lase toatemepratuurini soojeneda (u 20 minutit). Soojenda ahi 200 kraadini. Koori kaalikas ja 4 keskmist porgandit ning lõigu need endale meelepärasteks tükkideks.  Tükkideks lõigatud kaalikas ja porgand pane ahjuvormi ning sega need marinaadiga läbi, niiet et need oleks üleni õliga kaetud. Lisa ka soola ja musta pipart. Kaalika ja porgandi asemel võid kasutada muid köögivilju (paprika, baklažaan, tsukiini), kuid siis on küpsemisaeg teistsugune. Minul kulus aedviljade piisavalt pehmeks küpsetamiseks u 45 minutit.
Tõsta lambakarree aedviljadele ning küpseta ahjus nii kaua, kuni lammas saavutab sellise küpsusastme nagu sulle meeldib. Mina küpsetasin alguses 20 minutit nii, et lihavam pool on all, seejärel keerasin liha ümber, määrisin lihavama poole sinepiga kokku ja siis küpsetasin veel 15 minutit. Laias laastus tahab iga 450 g lambaliha küpseda 25 minutit. Kui lamba küpsus on sinu arvates paras, siis võta liha vormist välja ning pane juurviljad tagasi ahju. Lase lambal u 5-8 minutit puhata, et lihamahlad lõigates välja ei valguks. Lõika karree parajateks viiludeks ning serveeri koos ahjuaedviljadega.

laupäev, 8. jaanuar 2011

Lambahakkliha kebab ahjus röstitud paprikaga

Enne, kui ma sellest retseptist räägin, tahaksin mainida ära mõned asjad, mida koolis õpetati:
1. paprika nahk ja küüslaugu "süda" on inimesele seedimatud, seetõttu tuleks need eemaldada;
2. küüslauku haki nii, et lõika pooleks, eemalda "süda", vajuta lapiti noaga laiaks ja siis haki noaga peeneks;
3. hakkliha ja maitseainete segu peaks enne kasutamist külmas seisma, et maitsed seguneksid (maitseained annaks lihale head maitset), nt hakktäidist parditerriiinile tuli terve ööpäeva külmkapis hoida;
4. lambarasv ei kõlba söögitegemiseks (ei sobi üldse praadimiseks) ja on südamele kahjulik ning see tuleb ära visata;
5. kuldreegel on, et 1 kg hakkliha maitsestamiseks tuleb panna 20 g soola, 2 g pipart ja 2 g nn neljapiprasegu (pr k quatre-epices, koosneb jahvatatud piprast, kaneelist, muskaatpähklist ja nelgist);
6. soola lisa alati vahetult enne küpsetamist, sest see alustab juba lihas küpsetusprotsesse, samuti soodustab sooli liiga varajane lisamine lihamahlade eraldumist ja liha pannile kinni jäämist;
7. ära kunagi osta poest valmis hakkliha, vaid tee seda ise v lase lihapoe müüjal enda valitud tükk kohapeal hakklihaks teha, et see oleks värske ja sa teaksid täpselt, millega on tegemist!

Kuigi ma hakkliha pole juba aastaid poest ostnud, siis seekord ma siiski eksisin viimase punkti (ja oma põhimõtete:)) vastu, sest kui ma olin juba teist päeva turule läinud tallekintsu ostma, siis ei tahtnud ma ka teisel päeval tühjade kätega naasta, vaid ostsin sama müüja käest lambahakkliha, et proovida sellest midagi põnevat teha seni, kuni muud liha saab. Kusjuures kolmandaks päevaks (ehk eilseks) jõudis värske talleliha siiski turule, aga jala asemel sain ma hoopis karree ja kaelatükid, mis on tegelikult veelgi paremad:) Nende küpsetamisest aga juba lähipäevadel:) 

Ahjupaprika
4 suurt paprikat
Marinaad
3 spl oliiviõli
2 spl balsamicot
1 spl fariinisuhkrut
1 suur küüslauguküüs, peenelt hakitud
soola, pipart
Lõika paprikad neljaks ja puhasta seemnetest. Pane need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile nii, et lõikepind oleks all pool (ehk nahk üleval pool), ja küpseta 200 kraadi juures kuni nahk hakkab mustaks tõmbuma (mul kulus u 40 minutit). Kui ahju kuumuse kinni keerad, jäta paprikad ahju seisma. U 5-10 minuti pärast võta ahjuplaat välja ja koori paprikad. Kui koor ei tule kergelt ära, siis pane paprikad kilekotti, sule see õhukindlalt ja hoia paprikaid seal u 5 minutit. Seejärel tuleb nahk väga hõlpsalt maha. Sega marinaadi ained kokku ja pane kooritud paprikad sinna sisse. Hoia külmas. 
Paprikad on head ka niisama igasuguse liha juurde süüa või salatitesse lisada, kusjuures marinaad on väga heaks kastmeks. Maitsevad ka meestele, kes muidu paprikaid ega aedvilju eriti vabatahtlikult ei söö;-) Üks selline ei jõudnud neid ära kiita:):):)

Lambahakklihaga kebab
600 g lambahakkliha
2 küüslauguküünt
2 värsket rosmariinioksa
soola, musta pipart

Päev enne kebabite küpsetamist pane hakkliha kaussi ja lisa juurde peeneks hakitud küüslauguküüned, peeneks hakitud rosmariinilehed ja must pipar (mina lisasin veel 1/4 tl jahvatatud vürtsipipart). Soola ära lisa! Kata kauss kilega ja pane külma.
Järgmisel päeval sega juurde sool ja vormi hakklihast u 2 cm läbimöõõduga u 10 cm pikkused vorstikesed ja torka igaühest puidust tikk läbi. Puidust tikke võiksid enne u 30 minutit vee sees leotada, et need ahjus kärssama ei hakkaks. Võid jätta kebabid veel u tunniks külma kohta tahenema, et need ilusti koos püsiksid. Seejärel pane küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta ahjus grillrežiimiga (küpsetab ainult ülevalt poolt) kumbagi külge 6-7 minutit ehk kui üks külg on pealt ilus pruun, siis keera teine.
Serveeri soojalt koos ahjupaprika salatiga (seekord olid salatis ahjupaprikad, kirsstomatid, ruccola). Enne söömist eemalda ka tikud - need tulevad hästi kergelt välja.
Minul tuli sellest kogusest kokku 10 kebabi ja see oli paras kogus kolmele inimesele, kellest kaks on naised. Kui sööjaid on rohkem, võiks kebabe teha topeltkoguse:)
Pean kebabite puhul kahjuks hoiatama, et vähemalt see hakkliha oli ülirasvane ja rasvahulk, mis kebabitest välja voolas, oli uskumatult suur. Ahju laiali pritsinud rasva küürimisele ei taha kohe mitte mõeldagi - see ei saa kindlasti kerge olema ...:) Taaskord kinnitus sellele, et ei tasu oma põhimõtete vastu eksida ;-)

kolmapäev, 5. jaanuar 2011

Maisipulga-iirise magustoit

Kui mina väike olin, siis oli igas kodus Salme Masso "Laste kokaraamat", kus oli igasuguseid huvitavaid retsepte, millest mõni on isegi klassikaks juba saanud, nagu nt Kass Arturi koogi nime all tuntud maisipulkadest ja iiristest maius. Minul on sellest oma versioon, mida ma juba aastaid teinud olen:


See variant on vähem rasvane kui originaal, sest olen või asendanud (vahu)koore v piimaga (mida parajasti kodus on) ning tulemuseks ei ole mitte vorstitaoline rull, mille saab viiludeks lõigata, vaid magustoit, mida saab igaüks endale lusikaga taldrikule tõsta v kausist otse kahvliga süüa:)  Iiriskommide asemel olen aga kasutanud plaadi-iirist, mis sulab paremini ja mille puhul jääb ära iga kommi paberist väljavõtmise vaev.

Kui keegi soovib originaalkooki teha, siis retsept on järgmine:


Minu versiooniks on vaja:
1 dl vahukoort
180 g (1 pakk) plaadi-iirist
200 g (1 1/2 pakki) maisipulki (Magic Sticks)

Pane vahukoor ja tükkideks murtud plaadi-iiris potti ning sulata madalal kuumusel soovitavalt paksupõhjalises nõus ühtlaseks "kastmeks". Võid soovi korral pärast iirise sulamist saadud ühtlast massi veel paksemaks kuumutada. Pane sisse maisipulgad ja sega läbi. Tõsta maisipulgad kaussi ja söö kasvõi kohe:) See magustoit saab tihti enne otsa, kui jõuab ära jahtuda:):):) Imelihtne ja kõigi maiasmokkade lemmik! Aga kui tegemisel peaksid hätta jääma, võib isa, ema, õe  v venna appi kutsuda;-)

teisipäev, 4. jaanuar 2011

Kohupiima- toorjuustukook valge šokolaadi ja apelsinilõikudega

Mida teha, kui katus tilgub läbi ja kohe-kohe on töömehed tulemas (ja nii juba mitu tundi), mille tõttu  tuleb oma lõunaplaanid tühistada ning poodi süüa ostma ka ei saa minna? Õige vastus- teha külmkapis olevatest asjadest kook:)

300 g piparkoogitaigent
3 muna
150 g toorjuustu
200 g hapukoort
300 g vaniljega kohupiimapastat
1 dl suhkrut
100 g valget šokolaadi

Kate
1 dl suhkrut
0,5 dl vett
1 apelsin
100 g toorjuustu
8 tl aplesinimaitselist suhkrusiirupit

Munad, suhkur ja toorjuust vispeldada kergelt kreemiks, lisada hapukoor, kohupiimapasta ja sulatatud šokolaad. Suruda piparkoogitaigen ühtlaselt 24 cm vormi põhja ja kallata peale kohupiimasegu. Küpsetada ahjus 160 kraadi juures u 50 minutit.
Lõika apelsinist õhukesed viilud ning pane need vee ja suhkruga keema. Kuumuta nõrgalt keetes u 5 minutit. Seejärel pane aplesiniviilud küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta 200 kraadises ahjus 10  minutit. 
Jahuta tekkinud apelsini-suhkrusiirup. Sega toorjuust 8 tl siirupiga ühtlaseks kreemiks ja kata sellega jahtunud koogi pind ning kaunista apelsiniviiludega.

esmaspäev, 3. jaanuar 2011

Koolitarkused :):):)

Kõigepealt- SOOVIN KÕIGILE IMEILUSAT JA HÄSTI ÕNNELIKKU UUT AASTAT!!!

Ma saan pidevalt sõpradelt-tuttavatelt pahandada, et ise õppisin kokakoolis igasuguseid põnevaid asju tegema, aga lõpuks ikkagi kirjutan ainult kookidest ja tegelen põhiliselt küpsetamsiega:) Üks asi oli muidugi see, et ma sain oma kolmanda kohvri, milles mul olid nii nugadekomplekt kui ka retseptikaust, alles vahetult enne jõule kätte. Teine asi oli aga see, et peaaegu igal õhtul oli mõni jõulu- v niisama pidu, sünnipäev v õhtusöök, niiet ega ma suurt midagi ei kokanudki, vaid nautisin sõprade, tuttavate v professionalsete kokkade poolt valmistatut. Kodus tegin vaid kiirelt valmivaid lihtsaid asju nagu fondüü, salatid, quiched, tädetud kanafileed v küpsetatud lõhe ning kunagi ei jõua ju enne pilti teha, kui asi juba söödud v pole enam piisavat materjali pildistamiseks. Mul ei ole ka kunagi südant, et lasta inimestel, kes on juba pikalt toidulõhnade sees vesistanud, pärast toidu valmimist veel oodata, et pildi saaks tehtud (ma ei ole ka kindel, et ise seda alati suudaks ):) Selles mõttes on koogid ikka head, et need saad enne külaliste tulekut v külla kaasa võtmist valmis küpsetada ja rahulikult pildistada. Siis, kui koogiaeg juba käes, on kõigil kõhud piisavalt täis, et saab rahulikult enne söömist ka paar klõpsu teha:) "Koolitoitudest" olengi praegu ainult jänest kodus teha jõudnud, aga eks nüüd, kui pühadeaeg hakkab vaikselt läbi saama, hakkan ka ise taas tõsisemalt kokkama ;-) Kookide küpsetamine on- ma ei väsi kordamast:)- ikka ka kordades lihtsam, kui liha küpsetamine, kastme keetmine ja lisandite valmistamine samal ajal. Pastry on mediteerimine, nagu üks vanema kursuse õpilane (Serbiast pärit Andrej) mulle üks kord ütles, ja ma olen sellega nüüd küpsetades täiesti nõus:)

Ma üritan nüüd tasa teha kiired ajad koolis ja kirjutada mõnest asjast, mida varem ei olnud aega põhjalikumalt käsitleda. Üks neist on mogadori koogi tegemine, millest küll natukene rääkisin juba, aga selle tegemisel on mitu huvitavat nippi, millest ma ei rääkinud, sest tahtsin seda teha koos piltidega. Mu telefon käis ära garantiiremondis ning sain nüüd kõik pildid telefonist ilusti arvutisse tõmmata:) Kvaliteet on piltidel nagu on, aga kahjuks ei osanud ma selle peale tulla, et kokakooli minekuks oleks vaja endale ka fotokas osta (kes oleks osanud üldse arvata, et ma üleüldse blogi pidama hakkan???) :) Õnneks on kõik lugejad ilmselt juba harjunud, et selles blogis olevad pildid ei ole just kõige parema kvaliteediga (pehmelt öeldes):) Ma igaks juhuks mainin, et päkapikud  nägid probleemi tõsidust ja juba tõid mulle korraliku kaamera, niiet kui ma veel  saan aega kellegagi konsulteerida, kes pildistamisest midagi jagab, siis varsti ehk on siin näha ka ilusamaid pilte ;-)


Mogadori jaoks on vaja kõigepealt küpsetada genoise nimeline šokolaadibiskviit, millel tuleb peale küpsetamist pealmine kiht ära lõigata. Seejärel teha biskviidi sisselõige kuni keskkohani ja lükata see laiali (nagu pildil ülevalt peeglist näha on). Saadud vahesse aga lõigata pealmisest äralõigatud kihist kaks kolmnurka ning panna need  üksteise peale sellesse vahesse. See on oluline selleks, et alumine kiht oleks tugev.
Immutada tuleb seda biskviiti - nagu vist kõiki kooke, mida ma olen koolis näinud tehtavat- suhkrusiirupiga. Suhkrusiirupi keetmisel on oluline, et ALATI panna vesi esimesena potti ja seejärel alles suhkur ning mitte keema lasta, vaid hoida vaiksel tulel "podisemas" (ik simmering).  Segada sisse vaarikabrändi ja -liköör. Biskviiti peaks siirupiga pintseldama (ja seda ohtralt- imbiber generousment!) ning  alustama ALATI  koogi äärtest. Pärast immutamist tuleb pritskotiga panna biskviidile purustatud vaarikad, alustades keskelt ning jättes u 3 cm äärtest vabaks.



Koogi peale tuleb valmistada šokolaadimousse. Selleks on vaja veevannil sulatada šokolaad- temperatuur ei ole oluline-, vahustada vahukoor ja teha sabayon ehk keeta suhkrusiirup ja see munakollastele nende vahustamise ajal peenikese joana sisse valada. Sulatatud šokolaadi ei tohi segada ei sabayon'i (šok läheb kõvaks) ega otse vahustatud vahukoorega. Kõigepealt tuleb sabayon ja vahukoor vispliga ära segada (aga mitte vispledada) ja siis vähehaaval saadud segu sulatatud šokolaadiga ära segada. Selleks on eriti hea kasutada plastmassist v kummist neljakandilise otsaga spaatlit ning ise samal ajal kaussi liigutada.
Kui mousse on õhku kaotamata kokku segatud, siis tuleb see koogile panna alustades äärtest ning spaatliga ära siluda.



Mousse peale tuleb aga määrida glükoosiga segatud purustatud vaarikad (glükoos annab mh ka läiget)

Koogi kaunistuseks valmistas chef Cotte tempereeritud šokolaadist, mis ta kile vahel taignarulli ümber keeratuna külmkappi koogi tegemise ajaks tahenema pani, mõned kaunistused.


 

Tempereeritakse (ma loodan, et selline eestikeelne sõna on ikka olemas, ik on see tempering, pr k mise au point) AINULT couverture ehk confectioner's šokolaadi (eesti keeles kondiitrišokolaad) selleks, et saada läikiv ja kiirelt ning kergelt vormitav šokolaad, millest saavad ilusad vastupidavad kaunistused. Kuigi ka mousse'i tegemiseks kasutas chef kondiitrišokolaadi, siis seda ta ei tempereerinud. Tavalist poešokoladi tuleb aga sulatada ja jahutada aeglaselt. Veevannil šokolaadi sulatamisel tuleb olla eriti ettevaatlik, et vett šokolaadi sisse ei satuks, sest šokolaad on vee suhtes "allergiline" nagu chef ütles. Aga seda teavad niikuinii kõik isegi ...;-)
Demo lõpuks oli aga laud chef Cotte'i valmistatud maitsvate kookidega kaetud

Tänu abivalmis Kätrinile sain lõpuks osta ka kilest pritskotte. Meile anti küll koolist koos otsikutega mõned Le Cordon Bleu logodega taaskasutatavad kotid, aga chefid soovitasid need eelkõige hügieenikaalutlustel suveniirideks jätta ja koolis kasutasime ikka kilest kotte. Pastry puhul olid need kotid tihedalt kasutusel, aga ka meil läks neid päris palju vaja, nt byroni ja dauphine'i kartulite  ning gnocchide tegemisel. Pritskotid (100ne pakk) sain osta Balt-Hellin'i laost Tartus, kus müüakse mh ka kondiitrišokolaadi.  Kui keegi ei saa abistada koti hoidmisel, siis eriti hea on seda täita pannes koti pikliku nõu sisse
Neljakandilise otsaga spaatel on aga ülivajalik asi köögis - pastry kursusel must be asi, aga ka tavalises nö soolases köögis kulus see igati ära, nt juustusuflee tegemisel, kus oluline on vahtu mitte "katki teha". Avastasin, et selline spaatel on ka Prismas müügil ning mul on see siiani mitmete kookide puhul, mida pärast tagasi tulekut teinud olen (ja neid on oluliselt rohkem kui ma blogisse retsepte olen jõudnud panna :)), igati kasulik olnud.  


Trühvlirestoranist La Truffe Noir peakoka Patrice Hardy külaskäigust ma ka juba rääkisin, aga nüüd saan mõne pildi ka lisada.  Siin üks pilt, kus ta ise peal on (vasakul), all aga jagavad tõlk ja chef Marc meile sufleed
 
Siin aga juba allavajunud trühvlisufleed, mille puhul on huvitav see, et suflee sisaldab küll suures koguses munakollaseid, aga mitte ühtegi munavalget!


Peab mainima, et Eestis tagasi olles on nüüd restoranides päris huvitav käia ja on mõningaid, mille puhul ei olegi ootused eriti kõrgemad, kui et enam-vähem normaalset sööki saada, aga mõne puhul, kus ka hinnaklass on keskmisest kõrgem, ootaks aga ka natukene rohkemat, kui lihtsalt kõhutäide.  Arvestades asjaolu, et UNESCO valis Prantsuse toidukultuuri vaimse kultuuripärandi nimekirja, peaks prantsusepärastesse toitudesse (ja nende nimedesse) suhtuma siiski väikese respektiga... Aga nendest asjadest mõni teine päev ... :)