esmaspäev, 20. veebruar 2017

Brokoli-kõrvitsapüreesupp lihavabaks esmaspäevaks



Kuigi mul ei ole midagi lihavaba esmaspäeva vastu, siis ise ma seda kahjuks pidada ei saa, sest lihaisu, millest just reedel oma böffi-postituses kirjutasin, on lihtsalt niivõrd suur :D Sellegipoolest jagan ühe mõnusa kreemise ja toitva supi retsepti, mida ise aeg-ajalt valmistan. Esmakordselt tegin seda sügisel, kui minu Brüsselist külla tulnud õde soovis kõrvitsasuppi. Kuna aga mul oli parasjagu veel ka üks pisike brokoli külmkapis, otustasin sellegi supi sisse lisada ja nüüd ei olegi sel talvel (nii palju, kui sellest ajast üldse olen saanud erinevate reiside vahel aega kodus olla) seda juba mitmeid kordi teinud, kuigi erinevaid kõrvitsasuppe on mul blogiski mitu tükki.

Kõrvits teeb supi kreemjaks ning koort ega toorjuustu ei olegi vaja lisada. Supi paksust saad reguleerida puljongiga. Mina kasutan supi valmistamisel enamasti sügavkülmas olevat kõrvitsapüreed, sest tavaliselt on kõrvitsad nii suured, et pärast ühe toidu valmistamist jääb enamus sellest üle. Viimane kõrvits, mille söögiks ära kasutasin, kaalus 18 kg! Kõrvitsa eest tänan tädi Tiinat, aga selle puhastamine ja ahjus röstimine võttis aega terve õhtu ja karpides täidab see ära ühe keldris oleva sügavkülmiku sahtli, kuigi osa kõrvitsast läks kohe supiks ja koogi sisse.

Sügavkülmutamiseks puhastan kõrvitsa, lõikan selle viljaliha suuremateks tükkideks, küpsetan ahjuplaadile laotatult pehmeks (180 kraadi juures kulub u 30 minutit), püreestan saumikseriga (võib kasutada ka köögikombaini), jaotan karpidesse, lasen jahtuda, panen karpidele kaaned peale ning asetan seejärel sügavkülma. Siis on alati hea võtta, kui vaja mõnda soolast või magusat rooga teha, kuid küpsetistesse lisamiseks tuleks püree eelnevalt sulatada ja üleliigsest vedelikust nõrutada. Õnneks supi sisse võib püree pmst ka otse sügavkülmast võtta, kuigi mina võtan tavaliselt selle ikkagi varem sulama.


Brokoli-kõrvitsapüreesupp

1 keskmine sibul
1-2 küüslauguküünt
0,5 tl tšillihelbeid
1 keskmine brokoli
vähemalt 500 g puhastatud tükeldatud kõrvitsat või kõrvitsapüreed
vähemalt 5 dl kanapuljongit
u 100 g kõva laagerdunud juustu
maitse järgi: soola, pipart, kuivatatud ürte, tšilli- ja paprikapulbrit
lisandiks: extra virgin oliiviõli, fetajuustu, röstitud kõrvitsaseemneid

Haki sibul ja kuumuta seda poti põhjas natukese õli ja või sees keskmisest pisut madalamal kuumusel aeg-ajalt segades u 8 minutit, kuni sibul on pehme ja klaasjas, kuid ei ole pruunistunud. Lisa hakitud küüslauk ja tšillihelbed ning kuumuta segades veel umbes minut. Seejärel lisa puhastatud ja tükeldatud brokoli ja kõrvits või kõrvitsapüree ning kanapuljong. Samuti aseta potti juustu konts, mille muidu ära viskad.

Lase supil keskmisel kuumusel keeda kuni kõrvits ja brokoli on pehmed, seejärel eemalda juustukonts, püreesta supp ja lisa riivitud juust. Aseta pott pliidile tagasi, kuumuta, kuni juust pisut sulab, maitsesta ja serveeri. Peale võid niristada oliiviõli, riivida veel juustu, puistata fetajuustu kuubikuid ja röstitud kõrvitsaseemneid või seemnesegu. Kõrvale on eriti hea krõbeda koorikuga sai või röstitud seemneleib.


reede, 17. veebruar 2017

Böff - ajatu klassik


Böffist olen küll juba korra blogis kirjutanud, aga et sõbrapäevaks tundus see igati kohane toit - tervislik ja kerge, aga samas piisavalt "kirglik" ;-) - siis võtsin selle pildistamise veel korra ette:) Retsept koos foto ja alloleva jutuga läks koos ühe mu lemmiku jahuvaba tummise ja metspähklise šokolaadikoogiga Valentipäeva puhul Laupäevaleht LP-sse, mille veergudel juba homme jagan meie kalli kodumaa sünnipäeva tähistamiseks sobivaid suupisteid. 

Böff, mille söömist veel 10 a tagasi ettegi ei kujutanud (appi, toores liha ja muna!!!!), on saanud viimaste aastate jooksul mul nii sagedaseks toiduks, et valmistan seda kodus vähemalt korra nädalas ja välja sööma minnes valin peaaegu alati just tartari enda eelroaks. Ja kui varem võtsin pearoaks reeglina kergema kalaroa, siis nüüdsel ajal on mind raske midagi muud peale veiseliha sööma meelitada ... :) Loodan, et viimaste aastate pidev  tungiv vajadus igal võimalusel täiesti toorest (böff, pastrami või carpaccio) või maksimaalselt rare-küpsusastmes veiseliha süüa peagi üle läheb, seniks aga jagan näpunäiteid parima böffi valmistamiseks. Seekord on liharoog südamekujuline; isegi röstitud saiast tegin väikeste piparkoogivormidega südamed, et paremini sõbrapäeva teemasse haakuda :) :) :) 

Toredat ja maitserohket nädalavahetust!!!


Boeuf a la tartare ehk hakitud veiseliha, mille kohta eestlased koduselt “böff” või “tartar” ütlevad, on ajatu klassik, mille leiab ka paljude restoranide menüüst. Kuid siingi kehtib reegel: ise tehtud, hästi tehtud, sest enda valmistatud on alati parim, kuna tead täpselt, kui värske on tooraine (böffi puhul on see eriti oluline!) ja milliseid lisandeid kasutada, et enda jaoks parim tulemus saavutada.

Mina eelistan böffi valmistada liha noaga kraapides, kuid võib kasutada ka hakklihamasinat või poest ostetud veisehakkliha; kuuldavasti töötlevad mõned inimesed liha böffiks ka köögikombaini kasutades. Lihalt eemalda kindlasti kelmed enne töötlemist, kuid rasva soovitan alles jätta - see teeb böffi mahlasemaks ja maitsvamaks.

Kanamuna kollase asemel sobib böffi lisandiks väga hästi ka vutimuna kollane. Toore asemel võid kasutada külmutatud munakollast, sest sügavkülmas muutub selle tekstuur kreemjaks. Selleks aseta terve toores muna 24-ks tunniks sügavkülma seisma. Külmunud muna sulata, koori, eemalda vedelaks muutunud munavalge ja kasuta hangunud kollast.

Hindan böffi puhul lähenemist “less is more”, et võimalikult palju liha enda maitset tunda, kuid lisandid ja nende rohkus on samuti igaühe enda maitse asi. Näiteks võib lisaks retseptis toodud koostisainetele liha hulka segada pisut extra virgin oliiviõli, hakitud oliive või jalapeno pipart, Worcestershire või Tabasco kastet, peeneks hakitud marineeritud kurki, sinepit, sidrunimahla või mõnda vürtsikat punast kastet (Adžika, ketšup vmt). Kõiki loetletud lisandeid võib pakkuda ka böffi kõrvale.

Kuigi traditsiooniliselt serveeritakse selle liharoa juurde enamasti pits viina, et võimalikke toorest lihast ja munakollasest saadavaid baktereid hävitada, siis tegelikult sobib böffi juurde väga hästi mõni valge (nt riesling) või kergem punane (nt pinot noir) vein; šampanja on aga alati kindlapeale minek, eriti pidulikul puhul.



300-400 g veise sise- või välisfileed vm pehmemat tükki (nt petite tender)
värskelt jahvatatud musta pipart, soola(helbeid) ja pisut (u 0,5 tl) suhkrut
1-2 sl kappareid
1 šalottsibul või pool väikest punast sibulat
2-3 anšoovise- või vürtsikilufileed
peotäis hakitud murulauku
2 munakollast
röstitud saia või leiba

Kraabi noaga liha peeneks, allesjäänud tükk haki nii peenelt, kui vähegi saad. Sega soola(helveste), musta pipra, suhkru, kapparite, peeneks hakitud sibula, anšoovise või kilu ja murulauguga läbi. Kui on aega, aseta kausile kile ja lase külmkapis u tunnikene maitsestuda; kui ei, serveeri kohe. Jaota lihasegu kaheks (võid kasutada südamekujulist piparkoogivormi), tee kummagi portsu keskele süvend ja aseta sinna munakollane ning serveeri koos röstitud saia või leivaga. Peale jahvata veel soovi korral musta pipart ning puista soola(helbeid) ja hakitud murulauku.

kolmapäev, 15. veebruar 2017

Krõbedad maisisuupisted ja elust Balil (1. osa)


Kõigepealt ütlen ära, et kõiki pilte saab suurelt vaadata neil klikates :) Blogis on lihtsalt kokku pressitud variandid, mida aga saab normaalsemana näha, kui neil peal klikk teha ;-)

Balist kirjutamist peaksin alustama sellest, et ilm on hullult soe! :) Sain kolme nädala jooksul seal olles ja ka paraku pärast seda pidevalt neilt, kes ise lähiajal Balile minemas, murelikke küsimusi sealse ilma kohta ja ütlen kohe ära, et kuigi Balil vahel veits sajab, siis ilm on kogu aeg nii soe (u 30 kraadi), et isegi öösel saab olla lühikeste varrukate ja paljaste jalgadega. Salli panin endale reeglina siis ümber, kui külma õhuga konditsioneeriga autos v söögikohas olin, kuid muidu võib ka öösel kella 5 ajal mootorrattaga ringi kihutada ainult kleidi väel ;-) ja isegi kui vihmasaju ajal väljas kõndida, hakkab palav ja nahk on peagi märg, kuigi sellel on oma osa ka suurel õhuniiskusel, mis seal koguaeg on. Seetõttu nt kuivavad asjad ära vaid päikese käes - kui märjad asjad niisama nöörile riputada ja õue jätta, siis on asjad hiljem veel märjemad, kui algselt :) Toas aitab asju (nt bikiine) kuivatada konditsioneer.

Balist rääkides ei saa üle ega ümber nende ohverdamis- ja pühitsemistraditsioonist, mis on elanike igapäevane elu osa. Ära ei tasu ehmatada, kui sinuga rääkival kohalikul on riisiterad kaela peal või otsa ees - see on osa igapäevasest pühitsemisest. Samuti on nii turul kui ka tänavanurkadel müügis ohverdamiseks vajalikke asju ning ohvriande leiab nii tänaval maas, mootorrataste ja autode peal ja sees kui ka kõikvõimalikes muudes kohtades. Ohverdada tuleb igapäevaselt, et hoida pahad vaimud eemal ja head ligi meelitada :) Suuremaid tseremooniaid tehakse templites, aga muideks ka hotellides - meie hotellis Ubudis kestis see meie rõdu all suisa üle tunni aja :)



Nii kodus ohvriande ette valmistamas (nagu järgmisel kolmel fotol)




kui ka turul müümas (nagu järgnevatel piltidel) nägin ainult naisi :)






resto trepil


Kõigis autodes :)




Üks rakendus, mis enne reisi endale telefoni lae, on WhatsApp! Seda kasutavad kõik - autojuhid, reisikorradajad, taksojuhid (Uber jt), kokakursuste läbiviijad jne jne. See on parim vahend Balil nii kõigi asjade ajamiseks ja orgunnimiseks kui ka oma sõprade ja tuttavatega suhtlemiseks. Mina sain selle äppi endale eelmisel aastal ühel jõulupeol ja see hämmastab mind ennastki igapäevaselt, kui palju ma seda kasutan suhtlemiseks erinevate inimestega (sõbrad, tuttavad, trennikaaslased jt) Eestis, aga Balil olles on see tõesti asendamatu äpp.

Ja üks asi veel, mille kohta hästi palju küsitakse, on raha. Mina lähtusin oma sealsete tuttavate soovitustest ja võtsin sularaha automaadist, et seda kasutada nendel vähestel juhtudel, kui kaardiga ei saa hakkama. Üldiselt valuutavahetusi ei soovitata kasutada, vaid vahetada Eestis väike kogus ära (mina vahetasin u 400 eurot) ja siis kohapeal vajadusel automaadist võtta. Hotellides, restodes, SPA-des jne saab ilusti kaardiga arveldada. Enne minekut tasub aga oma kaartide limiidid igaks juhuks üle vaadata ;-)


Balil peaks igaüks meeles pidama, et nagu mitmetes teisteski Aasia riikides, on ka siin vasak käsi "räpane", niiet ära söö ega ulata kellelegi midagi vasaku käega. Enamikes sealsetes maades on kõige viisakam ja teise isiku vastu austust üles näitavam ulatada asju neist kahe käega kinni hoides. Võib kasutada ka paremat kätt, aga vasakut mitte kunagi, sest see ei ole ilus.

Liiga paljastavate riietega, bikiinides või palja ülakehaga ringi käimine ei ole viisakas. Paljudes kohtades - poodides ja söögikohtades - on ustel sildid "no shirt, no service". Kohalikud ise kannavad "korralikumat" riietust (nii meestel kui ka naistel on traditsioonilised sarongid) ja poolpaljana ringi käimine ei ole nende suhtes lugupidav. Kui on soov topless või üldse paljalt päevitada, siis tee seda oma privaatses villas eraldatud basseini ääres, kuid avalikus rannas on see kohatu.

Ka käed puusas seismine (mida ma kusjuures ise teha armastan) on agressiivne ja ebaviisakas, näitavat halvakspanu ja viha teise suhtes. Selles osas pidin end pidevalt korrale kutsuma :)


Eelmisel korral Balil (u 10 a tagasi) olin enamasti põhjas Lovinas ja mõned päevad ka lõunas Kutas, aga see tundus minu jaoks juba siis liiga turistikas, kuid nüüdseks pidi sellest olema saanud täiesti jube koht, "kus mitte keegi enam ei käi". Seekord olin siis kolmest nädalast teise poole Ubudis, esimese osa reisist (üle 10 päeva) elasin Canggu's ja sealt on Seminyakki, kus põhiliselt on restod, baarid ja ööklubid, vaid u 20 minuti sõit, kui just pole tipptund. Lisaks elas selles piirkonnas ka enamik tuttavaid ja nö kodutänaval ehk pmst ümber nurga, u 200 m kaugusel oli lege koht Old Man's surfi/rannabaar, mida teavad vist kõik inimesed Balil. Selle koha nime öeldes oli hea öösel taksoga koju sõita ;-)

Sealt pmst üle tee on The Lawn Canggu - superlahe hängimiskoht nii päeval kui ka õhtusel ajal, kui päike on looja läinud :) Toit on vilets, aga joogid head ja see on muidu mõnus mereäärne chill :)

Seal samas lähedal on mereanni koht Scallywags - saab ise valida letist jää seest värsked mereannid, mis siis valmis küpsetatakse. Salativalik on hinna sees ja selle saad buffeest ise kombineerida. Nendest kahest kohast kahjuks pilte pole, aga soovitan neid igal juhul :)


Söögikohtadest oli Seminyakis minu lemmik Teppanyaki resto Rayjin - superhea toit ja nii kiire teenindus kui Shinkanseni rong, nagu P tabavalt märkis :) Sarnaselt enamike Jaapani söögikohtadega, torkas siingi silma sõjaväeline kord ja täiuslik tiimitöö, kuid samas oli näha, et kõik teevad oma tööd innuga ja rõõmsameelselt. Ühtegi morni nägu ei näinud kokkade ega ka teenindajate hulgas :) Kusjuures üsna väikese resto kohta on teenindajaid ja kokkasid päris palju ning see on ilmselt ka üks põhjusi, miks nii toit kui ka teenindus on mõlemad superhead! :) Käisin seal kahel korral ja esimene kord oli meil seltskond päris suur, kuid kõik asjad, mida telliti (igaühel oli ikka mitmeid erinevaid roogasid), olid superhead - värskest toorainest, hästi tehtud, maitsvad. Ja seal oli ka parim kimchi, mida väljaspool Koread olen saanud!

Kusjuures, oleksime seal käinud ilmselt suisa kolmel õhtul, kui ühte pidu poleks vahele tulnud. Pidin oma kuuele inimesele tehtud bronni e-kirja teel tühistama ja sain vastuseks:

Dear Silja,

Warmest greetings from Rayjin Teppanyaki & Dining Bar. We would like to offer our sincere gratitude for your kind effort to inform us about the cancellation. We really hope to be able to welcome you in the future.
Thank you.

Best regards,

Rayjin Team

kas pole armas?!? :)



Tore ehk hea toidu ja teeninduse ja hästi laheda interjööriga oli ka Bambu resto Seminyakis, mis pakub Indoneesia toitu pisut fine dining võtmes. Sama ütleks Sarong resto kohta - maitsev toit, hea teenindus, mõnus atmosfäär ja aasiapärased "tuunitud" toidud. Kummastki on ainult õhtused üsna hämaras valguses tehtud fotod, mida siin parem jagama ei hakka, aga soovitan kindlasti mõlemat restot.

Kui muidu sattusime kõigisse söögikohtadesse tänu erinevatele sõpradele ja nende sõpradele, siis ühel õhtul  leidsime täiesti juhuslikult ühe tõeliselt hea Dim Sum'i koha (aadress: Jalan Pantai Berawa No 6 Pelambingan), kus hiljem korra veel käisime. Mõlemal korral oli meid seltskonnas kokku viis ja kõik kõigi tellitud asjad olid seal head alates suurest valikust erinevatest Dim Sumidest, lõpetades kevadrullide ja taimsete toitudega, juurde sai valida veini ja ühel õhtul võtsime ka  pudeli šampanjat :) Tõeline nauding!


Kuigi vein ja šampanja on Balil üsna kallid, siis restos käies ikkagi nautsime mõlemat ning pidudele või niisama kellegi juures tarbimiseks ostsime kaasa sellisest poest nagu seda on The Plumbers Arms pubi juures asuv salajane alkopood, kuhu pääsemiseks on vaja leti tagant küsida ja siis viiakse sinna läbi tagaruumi :) Päris naljakas kogemus! Pubis me ise ei istunud ega söönud, aga see pidi eriti popp just kohalike expattide seas olema ... :)

Ja siis on mere ääres veel terve rida ägedaid rannaklubisid, näiteks Finns Beach Club, kus on mõnus nii päeval kui ka õhtul chill'ida, samuti on see äge koht päikseloojangu vaatamiseks. Toit on ka täitsa hea :) Ja siin siis pildid päevast, päikeseloojangust ja pärast seda ;-) Meie veetsime seal ühe mõnusa päeva koos päikese, ujumise ja söögi-joogiga :)




W, mille juures on ka hotell, on aga lahe just õhtuti, kuigi ka päeval on seal mere ääres erinevatel tasapindadel olevate basseinide vahel ilus. Toit on ok, aga arvestama peab sellega, et kui ei telli alkoholi, siis tuleb arvele ligi 10 eurot lisaks :(


Legendaarne Potato Head Beach Club - ülimõnus chillimis-koht. Meie veetsime seal ühe üsna pilvise päeva, mis oli aga superhea, sest erinevalt päevast Finns Beach Club'is ei põlenud keegi seltskonnast ära, ei olnud liiga palav, vaid sai mõnusalt lesida, süüa, juua ja jutustada :)



Nendes rannaklubides tasub olla nii kaua, et saaks päikeseloojangu ära vaadata - see on peaaegu alati imeilus ja värviline. Selline on aga pilt pärast päikese loojumist Potato Head'is :)


Canggust ei ole pikk maa sõita ka Nusa Dua'sse või Ulu Watu'sse, mis on ilusad mereäärsed piirkonnad Bukit poolsaarel. Esimeses on pikk rannapromenaad imeilusa ranna, heade söögikohtade ja suurte hotellidega


Vahetult enne päikeseloojangut, kui juba hakkab hämarduma


ja kohe pärast loojangut restos, kus õhtust sõime ja loojangut vaatasime. Terve rannaäär oli selliseid lahedaid söögikohti täis :)


Ulu Watu rannas on aga näiteks Sundays Beach Club, mis on superlahe koht! Gondliga saab alla mõnusa valge liiva ja läbipaistva sinise veega randa sõita, kus saab niisama peesitada ja ujuda, kui ka head toitu nautida kas otse rannas või varju all restos, mis on samuti mere ääres



Ja lõpetuseks (enne retsepti) lihtsalt mõned fotod Seminyaki tänavatelt :) Järgmises postituses räägin juba Ubudist ;-)






Frititud maisikoogid

200 g maisi
1 muna
2 sl riisi- või nisujahu
1 sl hakitud lehtpeterselli
2 küüslauguküünt
2 šalottsibulat
1 tšillipipar
0,5 tl soola
0,5 tl jahvatatud valget pipart
1 tl jahvatatud kurkumit
kookosõli

Kui kasutad konserv, mitte värsket maisi, siis nõruta see korralikult. Puhasta küüslauk ja sibul, lõika peeneteks viiludeks ja friti kuumas õlis krõbedaks. Töötle mais kas köögikombainis või uhmrit kasutades peeneks, lisa ülejäänud ained ning sega ühtlaseks.

Kuumuta õli potis, aseta lusikatäis maisisegu tulise õli sisse ja lase küpseda. Pane nii palju maisikooke korraga küpsema, kui mahub (keskmisesse potti u 5 tk korraga). Kui üks külg on pruunistunud, keera vahukulbi abil teine. Küpseta, kuni koogid on mõlemalt poolt kuldpruunid ja krõbedad, kulub u 5 minutit. Tõsta maisikoogid vahukulbi abil majapidamispaberile nõrguma. Korda seni, kuni kõik maisikoogid on frititud. Naudi soojalt või külmalt.


esmaspäev, 13. veebruar 2017

Suus sulav sõbrapäeva šokolaadikook (jahuvaba)


Homme on sõbrapäev ja ükskõik, kas seda tähistada või mitte, siis šokolaadikooki võib ikka küpsetada ;-) Sest see on lihtsalt niiiiiiii hea!!! Minu jaoks hetkel kindlalt üks lemmik-kooke ja selle puhul võib kindel olla, et ka mehed sellest ära ei ütle, vaid teist (või kolmandat) tükki juurde küsivad:) See pähklimekiga tummine šokolaadikook on mahlane ja parajalt (loe: mitte liiga) magus suutäis, mis sobib koos tassikese espresso või klaasikese portveiniga ideaalselt iga einet lõpetama. Küpsetist on lihtne valmistada ja see sobib pakkumiseks nii argipäeva õhtul kui ka pidulike sündmuste puhul.

Nagu juba aasta tagasi kirjutasin, kuulun mina nende inimeste hulka, kes hea meelega igasuguseid tähtpäevi tähistavad. See tähendab, et ma ei jäta ühtegi võimalust kas kallimaga küünlavalgel õhtusööki nautida või sõpradega pidutseda, niiet minu jaoks on sõbrapäev järjekordne tore päev ja põhjus tähistamiseks (ehk šampanja lahti korkimiseks) :)  

Kuigi poodides on röstitud ja kooritud sarapuupähklid müügil, siis neid saab ka ise teha. Laota pähklid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja rösti ahjus 150 kraadi juures 10 minutit kuni koor hakkab lahti tulema ja pähklid õrna jumet omandama. Võta pähklid ahjust ja hõõru köögiräti või sõrmede vahel koortest puhtaks. 

Koogi retsept ilmus koos böffi tegemisõpetusega Laupäevaleht LP-s


Vaja läheb:
150 g röstitud ja kooritud sarapuupähkleid
150 g tumedat šokolaadi
120 g võid
100 g peensuhkrut
6 muna
1 väikese kuhjaga sl naturaalset kakaopulbrit
näpuotsatäis soola
1-2 sl brändit, rummi või külma kanget kohvi

Serveerimiseks: tuhksuhkrut või kakaopulbrit; marju või marjadest valmistatud toormoosi või kastet; vahustatud vahukoort, toorjuustu või paksu maitsestamata jogurtit

Aseta pähklid köögikombaini ja töötle ühtlaseks puruks. Tükelda šokolaad ja või ning sulata kas vesivannil või kastrulis ise pidevalt segades. Sega või-šokolaadisegu ühtlaseks ja lase pisut jahtuda. 

Eralda munavalged kollastest ja vahusta need tugevate tippudega vahuks. Teises kausis vahusta munakollased suhkruga heledaks vahuks. Sega munakollasevaht šokolaadisegu hulka, seejärel lisa  purustatud sarapuupähklid, kakaopulber, sool ja alkohol või kohv. Sega ühtlaseks ja lisa kõigepealt kolmandik munavalgevahust. Sega spaatlit kasutades ja segu alt üles tõstes ise samal ajal kaussi keerates esimene osa munavalgevahust tainaga läbi, seejärel lisa ülejäänud vaht kahes osas samamoodi ettevaatlikult spaatliga segades püüdes vahus võimalikult palju õhku säilitada. 

Vala tainas südamekujulisse või 22-24 cm läbimõõduga (lahtikäivasse) ümmargusse koogivormi, mis on eelenvalt korralikult võiga määritud ja kas suhkru või kakaopulbriga üle puistatud. Küpseta ahjus 160 kraadi juures sõltuvalt vormi suurusest 30-35 minutit. Ära kauem kindlasti küpseta, sest kook peab jääma seest mahlane ja küpseb vormis veel edasi. Lase koogil vormis jahtuda, seejärel sõelu soovi korral peale tuhksuhkrut või kakaopulbrit ning paku muid meelepäraseid lisandeid (marju või nendest tehtud kastet, vanillijäätist, vahukoort või toorjuustukreemi vms).


esmaspäev, 6. veebruar 2017

Kaerahelveste ja maapähklivõiga energiaampsud


Nagu juba siin kirjutasin, on mõned minu täisterahelvestega tehtud retseptid nüüd Tartu Mill'i veebilehel, samuti poes helveste juures olevas retseptivihikus. Neid maapähklivõiga energiaampse aga valmistasin ühel ajakirjanikele mõeldud üritusel. See pressiüritus, mille pilte siin postituses jagan ja millest näiteks Pille Nami-Namis kirjutas, ei olnud päris tavaline, sest toiduinimeste kõrval oli kohal ka armastatud laulja Lenna Kuurmaa, kes rääkis enda ja oma laste pudrueelistustest. Nende peres on muideks puder igal hommikul laulal ;-) 

Kuigi ma ka ise putru armastan, siis keedan seda reeglina vaid paaril korral nädalas, sest lihtsalt igal hommikul ei ole isu. Vahel tahan süüa kooki (eriti meeldivad mulle hetkel just sellised suus sulavad jahuvabad šokolaadikoogid), siis jälle kohupiima või jogurtit marjadega, mõnikord aga hoopis sõrnikuid, pannkooke või smuutit. Sellest, mida mina hommikuti söön, kirjutas Britt Rosen eelmisel nädalavahetusel ajalehe Postimees laupäevalisas Arter, kus oli minult kokku viis hommikusöögiks sobivat retsepti (kohvismuuti, lõhekreem, sidrunikeeks ja kaks mu retsepti Tartu Milli'i lehelt). 


Kena daam järmisel kahel fotol koos minu ja Lennaga on Tartu Mill'i müügijuht Aili Adamson, kes tutvustatus uusi täisterahelbeid.



Üritusel valmistasime ajakirjanikele ja (toidu)blogijatele mekkimiseks hurmaa ja metspähklitega pudru, krõbedate ja karamelliste kaerhelvestega kohupiimavahu ning tummised energiaampsud. Maapähklivõi ja kaerahelvestega pallid pakatavad tervislikest koostisosadest ja sobivad ideaalselt nii hommikukohvi kõrvale kui ka õhtusel ajal magusaisu rahuldajaks. Nende maiuste tegemine on väga tore seltskondlik tegevus, samuti võimaldab lapsed kööki kaasata :)





Vaja läheb:
130 g kreemjat maapähklivõid või mandlivõid
0,6-1 dl vedelat mett
1 tl vanilliekstrakti
3 sl naturaalset kakaopulbrit
80 g täistera kaerahelbeid
60 g kookoshelbeid
80 g jahvatatud linaseemneid
20-25 šokolaadinööpi, goji- vm kuivatatud marja, ananassitükki, sarpuupähklit või mandlit 

Sega omavahel pähklivõi, mesi, vanill ja kakaopulber. Kui segu tundub liiga paks, lisa 2 sl sooja vett või kohvi. Lisa kaera- ja kookoshelbed ning jahvatatud linaseemned ja sega kõik läbi. Kui ka nüüd tundub segu liiga paks, lisa veel 2 sl sooja vett või kohvi. Aseta segu külmkappi tahenema; kui on kiire, siis aseta see viieks minutiks sügavkülma.

Võta teelusikatäis segu ja vormi märgade kätega segust 1,5-2 cm läbimõõduga pallid (kokku tuleb 20-25 tk), vajutades kas palli peale või asetades keskele šokolaadinööbi, kuivatatud marja, pähkli või mandli. Hoia neid külmkapis õhukindlalt suletud nõu sees. Säilivad u 2 nädalat.


NB! Kõik selle postituse fotod (va viimane) on andeka Lauri Laane tehtud!