neljapäev, 22. september 2016

Vürtsikas tomatisupp talveks purki



Kindlasti on inimesi, kellele purgisupid väga maitsevad. Mulle ka! Aga siin on üks aga ... Nimelt armastan ma koduseid purgisuppe, eriti muidugi borši, sest sellega seostuvad mul suved maal vanaema juures, kui tädi Viive põllult saadud kraamist heinaajal imehea borši keetis. Mäletan neid suviseid koduse puljongi baasil peedisuppe siiani ja olen enam-vähem võrdväärset vaid vahel harva saanud - paaris restos ja ise tehtuna. Ja seepärast ilmselt ei ole ma mitte kordagi elus ostnud poes olevaid purgisuppe. Mitte et ma neid kuidagi halvustada tahaksin, aga lihtsalt pole olnud kunagi piisavat põhjust neid osta, kuid kui mõne spordiürituse (nt talvise Tartu suusamaratoni) finišis  pakutakse tehasest pärit seljankat, siis vahel ikka kausikese söön. Kõht läheb ju värskes õhus sporti tehes tühjaks ;-)


Pole vist vaja öelda, et see supp, mida täna hommikul ka telekas tegin, mulle endale hullult meeldib :)
Mina ei pane kogu valmistehtud supipõhja kunagi purkidesse, vaid umbes neljandik retseptis olevast kogusest läheb alati kohe supi tegemiseks. Segasin hulka vett ja puljongifondi, lõikasin sisse mõned värsked kooritud kartulid, hakkisin peale tilli ja lisasin paksu hapukoort. Lisaks küpsetasin täna auruahjus kõrvale järjekordse krõbeda koorikuga suvikõrvitsa-juustusaia (muideks - sel nädalal juba teise), millesse seekord lisasin lisaks mahedale toortatrajahule (seda panin suisa 200 g) ka õlivaba mandlijahu ja vaid õige pisut maisijahu, peale aga puistasin peotäie päevalilleseemneid.

Supipõhja komponentidesse ja nende kogustesse võib suhtuda loominguliselt, maitseaineidki - eriti soola ja suhkrut - lisa oma äranägemisel enda maitsemeelt usaldades. Kui ma küpsetiste puhul panen enamasti oma retseptidesse kirja, et kas ettenähtud kaal on puhastatud või puhastamata aedviljade oma, siis siin pole sellel mingisugust tähtsust, sest see supp õnnestub alati :) Kui sa ei soovi aga purki pandud segust suppi keeta, siis on see ka väga mõnus salat, mis sobib nii külmalt kui ka üles soojendatult erinevate liharoogadega nautimiseks.

Seekord ma pikka juttu ei räägi (nt sellest, miks tomatipastat praadida jms), sest see on kõik olemas selles videos. Kui aga tekib küsimusi, eks siis kirjutage ja joonistage või tulge laupäeval Olustvere hoidistemessile ja küsige otse :) Ilusat õhtut!


Vaja läheb:
6 väikest kurki (u 500 g)
4 sl õunaäädikat
1 sl soola
õli
70-100 g tomatipastat
800 g sibulat
4 loorberilehte
15-20 musta pipra tera
1 tšillipipar
5-6 keskmist küüslauguküünt
6 porgandit (u 500 g)
2 kg tomatit
2 keskmist paprikat
2 sl suhkrut
soola

Lõika kooritud kurgid väikesteks kuubikuteks, sega soola ja äädikaga ning lase suletud anumas vähemalt tund aega maitsestuda.

Puhasta aedviljad ning lõika sibulad ja paprikad väikesteks tükkideks; haki tšilli (soovi korral eemalda seemned ja sisu) ja küüslauk peeneks. Lõika tomatid suuremateks tükkideks ja riivi porgand.

Kuumuta suure poti põhjas õli ja prae selles tomatipasta pidevalt segades läbi. Lisa loorberilehed, pipraterad ning väikesteks tükkideks hakitud sibul ja kuumuta segades kuni sibul on pehme ja klaasjas (u 10 minutit). Lisa riivitud porgand ning peeneks hakitud tšilli ja küüslauk ning prae segades veel u 5 minutit. Lisa tükeldatud tomat ja paprika, suhkur ja vajadusel ka veidi vett ning hauta madalal kuumusel (kaane all) u 30 minutit vahel aeg-ajalt segades. Lisa kurk koos vedelikuga ja lase veel u 30 minutit podiseda.  Kõige lõpus maitsesta soolaga ja aseta steriliseeritud purkidesse. Loorberilehed ja pipraterad võid purki pannes sisse jätta, kuid enne sööma hakkamist võta need välja.

Supipõhjast supil valmistamisel lisa kas vett või puljongit (vastavalt sellele, kui paksu suppi soovid, aga klassikaline on 1:1), soovi korral tükelda sisse küpsetatud liha, sinki, kartulit, marineeritud kurki, kuid võid teha sellest ka kala- või seeneseljankat. Vajadusel maitsesta soolaga ja jahvata musta pipart. Serveerides haki peale maitserohelist (lehtpeterselli, tilli, koriandrit, tüümianit, murulauku vm meelepärast) ja paku paksu hapukoort. Eriti hea röstitud saia või rukkileivaga.


laupäev, 17. september 2016

Pehme suvikõrvitsasai rapsiõli ja juustuga (gluteenivaba)



Kuna poes müüdavatest gluteenivabadest leibadest on juba kõik läbi proovitud, aga ükski ei ole kahjuks selline, mida tegelikult ka süüa tahaks, siis püüan ise pidevalt leida variante, et saada selline nisujahuta leib, mis tõesti oleks nauditav niisamagi ilma röstimata ja paksult võid peale määrimata. Suvikõrvitsasaiaga olen igati rahul, sest auruahjust eriliselt krõbeda kooriku saanud küpsetis on mahlane ja pehme, tunda on nii kerget tatrajahu- kui ka juustumaitset. Ahjusoojana on see sai täiesti vastupandamatu (ma söön alati 2-3 viilu kohe ära), järgmisel päeval aga tavaliselt röstime seda.

Kasutasin saia valmistamisel kodumaist rapsiseemnetest valmistatud õli ehk rapsiõli, mis oma maheda maitse ja aroomi poolest sobib väga hästi sellistesse küpsetistesse, samuti igasugustesse kookidesse. Kui retseptis on kirjas "neutraalse maitsega õli", siis rapsiõli on sel juhul ideaalne. Minul on pudel rapsiõli alati külmkapis, sest kuna see talub kõrgemat temperatuuri (ei lähe kõrbema ega hakka suitsema), kasutan seda lisaks kookidele, saiadele ja keeksidele enamasti praadimiselgi.

Pean tunnistama, et enne selle õli kohta lähemalt uurimist ma ei teadnudki fakti, et rapsiõli on üks tervislikumaid õlisid, sisaldades ohtralt oomega-3-rasvhappeid ja vähem küllastunud rasvhappeid kui teised igapäevaselt kasutusel olevad toiduõlid, samas aga on selles kõige rohkem monoküllastumata rasvhappeid. Oomega-3 rasvhapped on olulised, kuna aitavad langetada vererõhku ja hoida kolesteroolitaset normis, samuti kaitsevad südame- jm haiguste, sh diabeedi eest.

Aga mõtlesin, et jagan rapsiõlist kirjutades hoopis Jamie Oliveri sõnu, kes leiab, et tänu rapsiõli kulinaarsetele omadustele ja tervislikkusele tasuks kõigil seda hakata kasutama oma köögiski nagu paljud chef'id ja foodie'd juba teevad. Jamie meeskond räägib sellest õlist pikemalt siin, kusjuures isegi soovitab rapsiõli või asemelgi kasutada vähendamaks küllastunud rasvhapete sisaldust toidus!


Suvikõrvits võiks olla võimalikult väike krõmps ja mahlane. Vajadusel ehk juhul, kui oled suvikõrvitsa ära riivinud ja paistab, et vedelik valgub välja ja vili on kuidagi vesine, siis nõruta seda sõelal ja pigista kuivaks. Kui suvikõrvits on üle kasvanud, siis eemalda puitunud koor ja seemnetega sisu ning kasuta ainult tsukiini viljaliha.  

Kui sai ei pea olema gluteenivaba, asenda retseptis olevad jahud 300 g nisujahuga, kuid sel juhul kasuta 1,5 tl küpsetuspulbrit ja 0,5 tl soodat ning ole taina kokkusegamisel väga ettevaatlik. Pigem sega vähem kui rohkem, sest liigselt segamisel hakkab nisujahus olev gluteen nö tööle ning sai võib jääda kõva ja kuivavõitu.

Panen siia ka foto sellest, milline näeb välja sai otse ahjust tulnuna, eelkõige aga selleks, et näidata, milline on vormi sees küpsetuspabeririba, mis retseptis kirjas. Tänu paberile saab küpsetise eriti hõlpsalt vormist kätte, aga ääred võiksid siiski olla korralikult võiga määritud ja jahuga üle puistatud. Soovitan vormi alati enne taina valmistama hakkamist juba ette valmistada ja sees siis külmkappi ootele panna, sest nii taheneb või kõige paremini ära ja pärast küpsetamist saab saia, leiva, koogi vmt küpsetise alati vormist kätte ilusti ühes tükis :)


Vaja läheb:
150 g toortartajahu, 100 g maisijahu ja 50 g riisijahu 
2 sl suhkrut
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl soodat
0,5 tl soola
1 suur muna
2,5 dl keefiri
100 g riivitud tugevamaitselist juustu 
100-150 g riivitud suvikõrvitsat

Sega sõelutud jahud ülejäänud kuivainetega. Teises kausis klopi muna kergelt vispliga lahti, seejärel  vispelda hulka õli ja keefir. Lisa keefirisegu kuivainete hulka ja sega läbi. Lisa riivitud juust ja suvikõrvits ning sega ühtlaseks.

Tõsta segu vähemalt 25 cm pikkuse küpsetusvormi sisse, mille põhjas on küpsetuspabeririba, ääred aga määritud võiga ja jahuga üle puistatud. Silu spaatliga pind ja küpseta ahjus 170 kraadi juures u 1 h kuni sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Kasutades auruahju funktsiooni "niiskus keskmine" ehk auru ja kuuma õhu kombinatsiooni, kulub küpsemiseks 170 kraadi juures ainult 30-35 minutit.

Lase saial vormis u 10 minutit taheneda ja tõsta seejärel vormist välja restile jahtuma.


Postitus valmis koostöös Risso rapsiõliga.

neljapäev, 15. september 2016

Kodune õunakook kardemoni, pohlade ja pähklitega



Kõigepealt jagaksin superuudist kõigile toidusõpradele!:) Nimelt Sauce foorum (eelmisel aastal kirjutasin sellest siin) tuleb taas! Seekord on nii kodu- kui ka välismaiseid kokandusmaailma tippe kokku toov üritus paisunud suisa kolmepäevaseks, niiet meelepärase ürituse leiab endale kindlasti iga huviline. Programm on kättesaadav siin ja muljetavaldav esinejate nimekiri siinsiin on aga piletiinfo. Kohtume SAUCE'il!!!



Ma ei ole eriline nn vanaema õunakoogi jm taoliste koduste kookide austaja, aga SEE küpsetis mulle tõeliselt maitseb, sest erinevalt mõnest keefiri ja pannkoogijahuga valmistatud variandist on maiuse sisu ülimalt pehme ja mahlane, pealispind aga hästi krõbe ja murenev nagu mõnel üliheal brownie'l. Lisaks on seda kergelt vürtsikat ja karamellist ubunamagustoitu ka ülimalt lihtne valmistada, sest lisaks õunte lõikumisele ja pähklite hakkimisele on siin vaid asjade kokkusegamise vaev. Selle üks suur võlu on aga lisaks suurepärasele maitsele kindlasti asjaolu, et tegemisega saavad raudselt hakkama ka lapsed jm inimesed, kes igapäevaselt kööki ei satu. Kui sul on repertuaaris üks õunakook, siis minu arvates võiks see olla just see! Eriti hea on kook soojana, aga ka jahtununa ja isegi paar päeva hiljem saab sööjatelt kiita :)

Hapukad õunad (mina kasutan Antonovkaid) ja pohlad tasakaalustavad magusust ning krõbe pealispind teeb koogi eriliselt nauditavaks. Kui soovid kasutada magusaid õunu, siis vähenda suhkru kogus 150 grammini ja lisa kindlasti pohli, aga nii krõbedaks ei pruugi kook siis pealt küpseda.

Õunte asemel saab kasutada ka ainult marju, samuti ploome, virsikuid, pirne või rabarbrit. Maitsestada võib koogi kardemoni ja ingveri asemel nt kaneeli, muskaatpähkli, vanilliga, samuti võid lisada supilusikatäie naturaalset kakaopulbrit. Jahtunud koogile sõelu soovi korral peale tuhksuhkrut.

Suhkrutest lisasin tainasse seekord mahekasvatatud suhkruroost valmistatud ökoloogilist roosuhkrut, aga võid kasutada ka tavalist valget suhkrut, kuid eriti hea oleks sellest pool asendada heleda muscovado'ga, et kook oleks karamellisem. Minul on kook gluteenivaba, kui aga kasutad tatra- ja maisijahu asemel nisujahu, siis võid vähendada ka sooda kogust - 0,25 tl on sel juhul täitsa piisav!

Minu retsept ilmus ka D-kokaraamatus.


130 g nisujahu või 80 g toortatra- ja 50 g maisijahu
0,5 tl soodat
0,25 tl soola
0,5 tl jahvatatud ingverit
0,5 tl peenestatud kardemoni
70 g toasooja võid
180 g suhkrut
1 toasoe suur muna
1 sl brändit või külma kanget kohvi
2 tükeldatud hapukat õuna (u 300 g)
50 g hakitud Kreeka või röstitud ja kooritud sarapuupähkleid 
soovi korral lisa peotäis pohli (u 30 g) 

Sega sõelutud jahu(d) sooda, soola, ingveri ja kardemoniga. Teises kausis vahusta või suhkruga kreemjaks, seejärel vahusta hulka muna ja lisa alkohol või kohv. Klopi võivahu hulka ka kuivained, seejärel sega spaatliga õrnalt tainasse tükeldatud õunad ja hakitud pähklid ning soovi korral ka pohlad. Tõsta tainas 23-24 cm läbimõõduga võiga määritud ja jahuga ülepuistatud vormi. 

Küpseta ahjus 180 kraadi juures u 40 minutit kuni kook on pealt pruunistunud ja sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase koogil u 10 minutit vormis taheneda ja seejärel naudi kohe soojalt koos vanillijäätise, -kastme või -kreemiga, samuti sobib lisandiks vanilli- või kaneelimekiga vahustatud vahukoor või toorjuustuvaht, samuti nt see kohupiimakreem

esmaspäev, 12. september 2016

Vürtsikas õunamoos ehk tšatni koos imehea juustupirukaga


Üks variant selle aasta õunauputuse likvideerimiseks on keeta ubinatest vürtsmoosi, mida saab nautida nii soojalt kui ka külmalt koos erinevate juustude või juustupiruka ning liharoogadega nagu lamba- , pardi- või seapraad. Tšatni on ka suurepärane kingitus jõulude ajal, sest selleks ajaks on see saanud piisavalt "maitseid koguda" ja muutunud eriti heaks! Ja isetehtud kingitus on ikka alati see kõige parem :)

Sellised vürtsidega tehtud moosid on hullult head erinevate juustudega, kusjuures mõned kutsuvadki neid suisa "juustumoosideks", niiet kui seda sõna näed, siis tea, et see ei ole mitte juustust tehtud moos nagu loogiline oleks eeldada, vaid juustu kõrvale mõeldud moos :D Mul on sellist tüüpi keediseid blogis juba kaks: vanillimekiga tomati- ja ingveriga tšillimoos

Käisin õuna-chutney'it eelmisel nädalal Terevisioonis valmistamas, video on olemas siin. Samuti on videos olemas selle juustupiruka valmistamine, mida eelmisel nädalal külalistele vürtsmoosi juurde pakkusin. Kuigi ma ise tegin juustuküpsetist viimasel korral nii, nagu all kirjas ehk kasutasin rohkem juustu ja riivisin sisse ka suvikõrvitsat, siis suvel salvestatud klipis küpsetan pirukat nii, nagu mul algselt blogisse kirja sai. Kusjuures, ka eelpoolmainitud tomati-vanillimoosi valmistamine on samuti videos, kuna sedagi retsepti sai Terevisioonis tutvustatud :)


Kui moosisuhkru asemel kasutad tšatni keetmisel tavalist suhkrut, siis lisa see kohe potti teiste asjade juurde, sest tavalise suhkruga läheb keedise paksenemiseks rohkem aega. Võid vabalt teha vürtsmoosi ka pruuni suhkruga, et saad juurde sügavust ja karamellisust.

Tšatni valmidust saad üldjuhul kontrollida tõmmates lusikaga risti moosist läbi ja kui see tagasi ei valgu, siis on piisavalt paks ehk valmis saanud. Kui kasutad moosisuhkrut, siis tee see "test" pärast keetmist, kui see on u 10 minutit potis seisnud, sest moosisuhkrut kasutades moos pakseneb jahtudes edasi. 

Vaja läheb:
700 g hapukaid õunu (puhastatud õunte kaal)
1 keskmine sibul
200 g rosinaid või kuivatatud jõhvikaid
1 tl sinepiseemneid
1 tl jahvatatud ingverit
0,5 tl soola
3 dl õunaäädikat
300 g moosisuhkrut

Koori, puhasta ja lõika õunad väikesteks tükkideks. Haki sibul peeneks ja aseta kõik komponendid, va suhkur potti või suuremasse kastrulisse. Lase segul keskmisel kuumusel keema tõusta, alanda kuumust ja keeda madalamal kuumusel üsna tihedalt segades u 30-40 minutit kuni segu on paks ja pehme. Ära kaant potile peale pane ja lase tšatnil keeda õrnalt mullitades ehk nö podiseda. 

Kui keemisajast on möödunud 15-20 minutit ja õunatükid on hakanud juba läbipaistvaks muutuma ja lagunema, siis lisa moosisuhkur ja keeda veel vähemalt 10 minutit. Lase tšatnil natukene jahtuda ja aseta seejärel puhastesse ja kuivadesse steriliseeritud purkidesse. 

Eriti hea, kui tšatni saab vähemalt kuu aega enne tarvitamist seista, et maitsed intensiivistuksid. Steriliseeritud purkides säilib vürtsmoos umbes aasta aega (tasuks hoida kuivas, jahedas ja pimedas kohas), juba korra avatud purki hoia külmkapis ja tarbi kuu-kahe jooksul. 



Vürtsmoos hästi tugevamaitseliste juustude, sea- ja lambaprae, samuti pardirinnafileega. Ja superhea ka maailma lihtsaima ja maitsvaima juustupirukaga, mida seekord tegin nii:

350 g juustu (eriti hea on mõni kõvem ja pikemalt laagerdunud juust)
100 g suvikõrvitsat
50 g võid
100 g hapukoort
4 suurt muna
50 g toortatra- või nisujahu
meelepärast jahvatatud pipart ja hakitud värskeid või kuivatatud ürte.

Riivi juust ja suvikõrvits, sulata või. Klopi munad kergelt lahti ja sega hulka kõik ülejäänud komponenid. Vala asegu küpsetuspaberiga kaetud 20X30 cm vormi ja küpseta ahjus 200 kraadi juures u 40 minutit kuni pirukas on pealt pruunistunud ja korralikult läbi küpsenud. Lase pärast ahjust väljavõtmist pirukal u 10 minuti taheneda, lõika ruutudeks ja naudi. Pirukas on ühtviisi hea nii soojalt kui ka jahtunult.

PS seekord segasin kogu riivitud juustu piruka sisse, aga tegelikult on veelgi parem, kui osa sellest (u 3/4) tõsta kõrvale ja puistata peale enne ahju panekut.



reede, 9. september 2016

Suvikõrvitsaomlett väikese trühvliga - ideaalne nädalavahetuse hommikusöögiks!


Pole midagi mõnusamat, kui nädalavahetuse hommikuti pikalt magada ja kiirustamata aromaatset kohvi ja enda tehtud hommikusööki nautida, olgu selleks siis sõrnikud, kookospiima-vm pannkoogid, parasjagu kodus leiduv koogitükk, kohupiim või jogurt marjadega, mõni tummisem smuuti, puder õuntest vm (nt kaerahelbed, toortatar), graavilõhega röstleib või hoopis praetud munad peekoniga. Kui eelmine nädalavahetus oli selles mõttes ideaalne, et laupäeval sai isegi peaaegu kella kaheni magada (poleks elu sees uskunud, et ma tegelikult niiiii väsinud olin!) ja ka pühapäeval polnud vaja enne keskpäeva ärgata ega kuskile kiirustada, siis seekord mul nii hästi ei lähe ehk olenemata sellest, mis kell ma täna (õigemini: homme) koju jõuan, kell 8 hommikul on igal juhul juba äratus ning hommikusöök- ja kohv tuleb üsna kiirelt ära süüa nagu enamikel tavalistel hommikutel ... Aga pole hullu - tegelikult on ka nii tore, sest ees ootab lahe päev ja mälestus eelmisest rahulikust nädalavahetust ja unistus järgmisest sellisest annab igal juhul jõudu :D

Igasuguseid ideid hommikusöögiks leiab siit ;-) Üks variant on teha omlett, mille valmistamist olen korra juba blogis õpetanud. Seekord on aga munaroog suvisem, sest esiteks on hetkel veel saada maailma parimaid kodumaiseid tomateid; teiseks on mul kodus endiselt ohtralt suvikõrvistat, mida igal toidukorral praktiliselt kasutan, ning kolmandaks on mul viimasel ajal eriline trühvlivaimustus :) Väljas söömas käies võtan trühvlitega roogasid, ise hakin seda pidevalt risotodesse ja omlettidesse või siis puistan  toidule peale kas trühvlisoola või niristan trühvliõli. Kuidagi eriliselt heaks teeb see nüanss kõik söögid:) Sõna otseses mõttes kodune gurmee! Ja isegi juustupoest olen viimasel ajal kõige rohkem vist trühvliga juustu ostnud, mis on lihtsalt superhea!!!

Kui kokakoolis õpetati meid nii omletti tegema, et munasegu veel pisut isegi veel taldrikul välja voolas, siis mina lasen enamasti ikka pisut rohkem küpseda, et midagi enam ei voola, aga samas ei ole veel kuivaks muutunud ega läbi küpsenud. Kui on soov saada mahlane omlett, siis kindlasti ei tasu seda pruunistada ega mõlemalt poolt praadida, vaid proovida ikka delikaatselt küpsetada :)


Eriti mõnusad on siin pisikesed, u 100 grammised krõmpsud suvikõrvitsad, aga ka pisemad - nagu nt pildil olev ümmargune tsukiini - sobivad hästi!

1 pisike tsukiini (max 100 g)
3 suurt muna
2-3 sl mineraalvett
võid
värskelt jahvatatud musta pipart
trühvlisoola või pisut hakitud trühvleid või trühlviõli
parmesani või trühvlijuustu

Lõika suvikõrvits õhukesteks (u 2 mm) viiludeks ja prae pannil või sees mõned minutid, kuni see kergelt pruunistub. Klopi munad lahti, lisa mineraalvesi, pipar ja lisa kas hakitud trühvelid või trühvlisoola või nirista pisut trühvliõli. Vala munasegu pannile ja lase küpseda ise mõned korrad spaatliga äärtest munasegu keskele kokku lükates ja vajadusel pisut panni liigutades, et läbiküpsemata muna ühtlaselt pannile valguks. Lase omletil küpseda kuni see hakkab hüübima ja riivi peale juust, võid tõmmata juustust ka laastud - kuidas rohkem meeldib :)

Keera kuumus kinni ja lase omletil pisut edasi küpseda, seejärel tõsta üks pool teise peale, lase veel pisut taheneda ja serveeri kohe koos värske salatiga.  Riivi soovi korral peale veel juustu - mina seda vahel teen, kui eriti suur juustuisu on :) Eriti hea on selle toidu juures minu arvates maitserikas kodumaine tomat!

teisipäev, 6. september 2016

Suurepärane suvikõrvits ja mahlane šokolaadikook


Kuigi praegu on õunaaeg täies hoos - juba hakkavad valmima sügisõunad, kuid suviseid ubinaid on veel omajagu saada - ja maad on tabanud õunauputus :D, siis kirjutan täna ikkagi suvikõrvitsast ja jagan ühte ülimalt head koogiretsepti. Tsukiinisid on mul kodus veel 4-5 tükki ja pidevalt kasvab seda vilja juurde, niiet toidud sellest on ilmselt veel lähinädalatel kindlalt igapäevaselt menüüs ja üritan järjest blogiski retsepte jagada. Kuid juba pressivad ka esimesed õunatoidud ja -hoidised blogisse - pohlakeedise ja pudru retsepti juba jagasin, täna valmistasin aga taas ubinatega vürtsmoosi (video on siin), seekord rosinate ja sinepiseemnetega :)



Kabatšokk ehk rull- ehk melonkõrvits (cucurbita pepo var. cylindrica) on hariliku kõrvitsa varajase saagiga teisend ja kuulub suvi-põõsaskõrvitsate rühma. Botaaniliselt on vili marjataoline, seda tavatsetakse nimetada kõrvitsaviljaks. Kõrvitsa perekonna teine liige - suureviljaline kõrvits - annab maailma suurima lihtvilja, mis võib kaaluda kuni 100 kg, niiet tegemist on botaanilise haruldusega.

Toitaineline väärtus samasugune nagu kõrvitsal, sisaldades keskmiselt 0,6 % mineraalaineid, millest eraldi tasub ära märkida rauasisaldus. Leidub ka ohtralt kiudaineid samuti kaaliumi ja C-vitamiini. Suvikõrvits on kergesti seeduv, tal on neerude ja põie talitlust parandav toime. Selles on fermente, mis soodustavad seedimist ja valkude omastamist.

Parimad on 7-10 päeva vanused viljad, mis kaaluvad 200-700 g; vananedes viljaliha ja eriti koor puituvad. Vilju tasub vastavalt valmimisele pidevalt ära korjata, sest noorte viljade ärakorjamine stimuleerib taime järjest uusi juurde moodustama. Kui aga kabatšokk on suureks kasvanud, tuleks see enne ära koorida ning keskelt pehme sisu ja seemned eemaldada. Väikeseid suvikõrvitsaid võib kasutada koos koore ja seemnetega, samuti sobivad toiduks suurepäraselt suvikõrvitsaõied.

Kuigi tsukiinid ei ole mõeldud pikaajaliseks säilitamiseks, vaid koheseks tarbimiseks, sobivad viljad hästi marineerimiseks, neist saab valmistada samasuguseid toite nagu kurgist ja kõrvitsast. Neutraalse maitse tõttu on suvikõrvits suurepärane lisand nii liha- kui ka kalaroogade juurde, samuti piruka, hautise (nt prantslaste ratatouille) ja püreesupi sisse ning riivitult ideaalne täiendus leibade, keekside ja kookide tainasse, et küpsetistele mahlasust anda. Rullkõrvitsat võib lisada pastale või teha sellest endast pastat - suvikõrvitsa "spagetid" on tervisetadlike hulgas juba ammu suur hitt.

Tsukiiniga sobivad ideaalselt kokku kõik üridid alates basiilikust lõpetades rosmariini ja salveiga ning erinevad juustud alates kõvadest (nt parmesan) lõpetades kitsejuustu ja pehme fetaga. Keeta suvikõrvitsat ei tasu, sest see muutub lödiks ja liiga pehmeks, aga see-eest saab seda vilja nautida toorelt, samuti on see väga hea kergelt praetult või grillitult - vaja on vaid kummaltki poolt paari minutit kuuma anda. Samuti saab tsukiinit frittida tainassse kastetult või valmistada ahjus krõpse.



Värske ja mahlane suvikõrvits annab koogile nii palju niiskust, et sööjale jääb mulje nagu oleks küpsetamisel mitu pakki võid ära kulunud, kuid tegelikkuses on rasvainet vaid 1,8 dl. Kuigi algses, BBC Good Food'i retseptis oli ette nähtud 500 ml suvikõrvitsat, lisasin mina vilja pisut üle 500 g, sest täpselt nii palju kaalusid need suvikõrvitsad, mis mul hetkel kodus olid, ja ma tahtsin kõik ära kasutada. Tänu sellele venis küpsetusaeg ühe tunnini, muidu võib ka 45 minutiga hakkama saada. Kui tarvitad suurt ülekasvanud kabatšokki, siis koori see ja eemalda keskosast seemned.

Retseptis olnud extra virgin oliiviõli asendasin neutraalse maitsega viinamarjaseemne õliga, tavalise suhkru asemel kasutasin tummisuse ja karamellisuse lisamiseks pruuni (ja vähendasin kogust). Lisaks tegin originaalretseptis veel mõned väikesed muudatused, sh valmistasin koogi gluteenivabana. Ja kuna mulle ei meeldi külmkappi jäävad poolikud pakid, siis vahukoore asemel kasutasin glasuuri valmistamisel hoopis võid ja piima, sest see vabastas mind mõtlemast sellele, kuidas ülejäänud 100 ml vahukoort ära kasutada :)

Kook:
340 g nisujahu või 60 g maisijahu, 180 g riisijahu, 100 g toortatrajahu
2 tl küpsetuspulbrit
50 g naturaalset kakaopulbrit
1 väikese kuhjaga tl piparkoogimaitseainet (soovi korral)
1 tl soola
1,8 dl õli (nt viinamarjaseemne)
330 g (pruuni) suhkrut
3 muna
2 tl vanilliekstrakti
5-7 dl riivitud suvikõrvitsat (u 2 keskmist vilja)
100-150 g röstitud ja kooritud sarapuupähkleid

Kate:
200 g tumedat šokolaadi
1 dl vahukoort või 50 g võid ja 70 g piima

Sega sõelutud jahud, küpsetus- ja kakaopulbri, vürtsi ja soolaga. Teises kausis sega õli suhkru, munade, vanilli ja riivitud suvikõrvitsaga. Sega mõlemad segud omavahel kergelt läbi ja lisa hulka hakitud pähklid. Tõsta segu 24-26 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi, mille põhjas on küpsetuspaber, ääred aga määritud võiga ja puistatud üle jahuga. 

Küpseta ahjus 180 kraadi juures u 50 minutit kuni keskele sissetorgatud noaots või tikk tuleb puhtalt välja. Lase koogil u 10 minutit vormis taheneda, seejärel eemalda vormist, lase restil jahtuda ja tõsta seejärel serveerimisalusele.

Kuigi kook on väga hea ka soojalt, eriti koos vanillijäätise või - kastmega, võib sellele soovi korral hoopis šokolaadist glasuuri peale valmistada, et küpsetis oleks veelgi tummisem ja šokolaadiküllasem.

Katte jaoks haki või, aseta koos piimaga kastrulisse ja soojenda, kuni või sulab ja piim on peaaegu keema läinud. Kui kasutad vahukoort, siis kuumuta see kastrulis peaaegu keemiseni. Haki šokolaad, aseta kaussi, kalla kuum vahukoor või piimasegu hakitud šokolaadi peale ning sega ühtlaseks. Võid lasta glasuuril pisut jahtuda ja pakseneda enne, kui selle koogile laotad.


laupäev, 3. september 2016

Kräsupea - klassik, mis kunagi alt ei vea (seekord gluteenivaba)



Nii tore, et käes on jälle september, aga endal ei tulegi kooli minna, vaid saab niisama oma elu edasi elada - kokata, kirjutada, pildistada ja - mis peamine - ohtralt süüa! :) Eelmisel sügisel alustasin küll hispaania keele õpinguid, mida plaanin esimesel võimalusel jätkata, aga kui vaatasin 1. septembril kõiki neid lillepilte, siis oli küll hea meel, et sain oma suure roosikimbu endale hoida ega pidanud seda kellelegi ära kinkima :D



Kräsupea on selline kook, mis minu arvates sobib kooli alguse tähistamiseks ideaalselt, sest seda on lihtne teha (koolilapski saab sellega hakkama), koostisosad on alati kodus olemas (ja ühed neist vähestest asjadest, mis isegi nõuka-ajal ilusti poes saadaval olid) ja aega ei kulu eriti palju. Päris nii muidugi ei ole, et võtad koogi ahjust ja hakkad sööma, aga mingit erilist mässamist, peale ühe biskviidi tükeldamise ja hapukoorega segamise ning glasuuri valmistamise, rohkem ei ole. Ja ütlen ausalt, kõigi nende aastate (vist juba võib isegi öelda, et aastakümnete:D) jooksul, mil olen Kräsupead küpsetanud, pole mina veel näinud ühtegi inimest, kes seda mahlast ja mõnusat kooki ei sööks! :)

Vana hea Kräsupea retsept on mul blogis juba aastast 2011 ja ega ma oma lapsepõlvest pärinevas hästi töötavas retseptis hakanud seegi kord midagi olulist muutma:) Need paar korda, kui Kräsupead augustis valmistasin, tegin lihtsalt nisujahuta koogi, et kõik saaksid seda nautida. Gluteenivaba koogi jaoks kasuta riisi- ja maisijahu (kumbagi 110 g) ja lisa küpsetuspulbrit 2 väikese kuhjaga tl, mitte triiki täis.


Biskviidid:
2 muna
220 g suhkrut
1 sl vanillisuhkrut
200 g hapukoort
220 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 sl naturaalset kakaopulbrit

Soovitan koogi valmistamist alustada vormide ettevalmistamisest ja ahju sisselülitamisest 180 kraadi peale. Selleks võta kaks 24 cm läbimõõduga lahtikäivat vormi, aseta põhja küpsetuspaber, ääred määri võiga ja puista üle jahuga. Soovitan võiga määrida ja jahuga üle puistata ka põhjas oleva küpsetuspaberi. Hoia ettevalmistatud vorme taina kokku segamise ajal külmkapis. 

Sega omavahel suhkrud ja munad, lisa hapukoor. Teises kausis sega jahu(d) küpsetuspulbriga ja lisa läbi sõela hapukooresegu hulka. Sega läbi ja vala 2/3 tainast ühte vormi. Küpseta ahjus 180 kraadi juures 20 minutit. 

Ülejäänud kolmandikule tainast lisa kakaopulber, sega läbi ja toimi sarnaselt heleda biskviidiga. Kuna see on aga õhem, siis kulub küpsemiseks vähem aega (15 minutit), aga kontrolli küpsust tikuga - sissetorgatud tikk tuleb kuivalt välja, kui biskviit on parajalt küpsenud. 

Mina küpsetan alati kõigepealt valmis tumeda põhja, eemaldan vormist ja lasen restil jahtuda. Heleda põhja eemaldan vormist koos küpsetuspaberiga ja tõstan lõikelauale, et oleks mugavam ruutudeks lõigata. 

Täidis:
650 g hapukoort
2 sl suhkrut
2 sl vanillisuhkrut

Sega hapukoor suhkrutega. Haki hele biskviit soojana ruutudeks ja sega kohe hapukoorega läbi. Pruun biskviit aseta serveerimisalusele ja kuhja peale hapukooresegu (nagu esimesel ja viimasel fotol). Võid asetada ümber ka lahtikäiva vormi ääre, mis on kaetud küpsetuspaberiribaga, et koogi äär jääks nö sirge (nagu keskmisel pildil). Aseta kook külmkappi vähemalt paariks tunniks tahenema.

Glasuur:
100 g võid
3 sl suhkrut
3 sl piima
3 sl naturaalset kakaopulbrit

Tükelda või, aseta kõik komponendid potti ja kuumuta madalal tulel segades, kuni segu on ühtlane. Lase glasuur korraks keema tõusta, niiet see pakseneks ja omandaks kerge läike. Lase kattel pisut jahtuda, laota see siis koogile ja aseta kook uuesti külmkappi.



neljapäev, 1. september 2016

Pohla-õunamoos - lapsepõlve lemmik!


Kui ma väike olin ja riiulid maavanaema suures sahvris ning meie kodumaja ja linnavanaema keldrites olid erinevate hoidiste all lookas, oli mul mooside seas kaks suurt lemmikut - maasika toormoos ja pohla-õunamoos. Maasika toormoosi (kuigi ilma ohtra suhkruta nagu seda vanal ajal tehti) on mul hetkel enda teine ehk keldris asuv sügavkülmik ääreni täis, mõnusa paksu pohla-õunamoosi aga keetsin just hiljuti suure portsu.

Kuigi pohlamoos on mu suur lemmik lapsepõlvest saadik, siis praegune ei ole küll tolleaegne retsept, sest nüüd on meie kõigi suureks rõõmuks olemas moosisuhkur, mida mina enamasti kasutan. Tegin moosi lihtsalt oma parimal äranägemisel ja helistanud isegi emale ega tädile, et küsida, kuidas nemad pohla-õunamoosi aastakümneid on valmistanud :) 

Kasutasin seekord magusaid valgeid klaare, aga hapukate Antonovkatega on see moos veelgi parem - vähem magus ja sobib nautimiseks nt jõulude ajal koos verivorstiga. Aga saamaks nii magusate kui ka soolaste toitudega sobivat ehk nö universaalset pohlakeedist, võib kasutada seda marmelaadi retsepti. Kusjuures see väikese amarettoga pohlamarmelaad on üks mu kõige suurem lemmik keediste seas üleüldse! 

Kuigi ma ei saa aru, miks praegusel ajal, kui olemas on nii moosi- kui ka marmelaadisuhkur, peaks keegi kasutama moosi keetmisel veel tavalist suhkrut :), aga kui seda siiski teha soovid, siis suurenda suhkru kogus vähemalt 700 grammini, et moos liiga vedel ei jääks, samuti võib siis keemisaeg pisut pikeneda. Kuna moosisuhkrus on looduslik tardaine pektiin, mis vajab lahustumiseks ja mõjuma hakkamiseks vaid 10 minutit, siis moosisuhkrut kasutades ära kindlasti kauem keeda, kui retseptis kirjas, sest liiga pikk keetmine võib pektiini tarrendavat toimet hoopis vähendada ja moos ei jää siis piisavalt paks. Just sellepärast ma armastangi moosi- ja marmelaadisuhkrut hoidiste valmistamisel kasutada, et võrreldes tavalise suhkruga kulub seda oluliselt vähem, moos ei tule nii lääge ja vilju ei pea liiga kaua keetma! Kuna marju tuleb vähem keeta, siis on moos ka oluliselt ilusama ja erksama värviga - nõukaaegne pohla-õunamoos oli tavaliselt tükk maad tumedam. Kui kedagi aga suhkrute erinevus rohkem huvitab, siis kirjutasin aasta tagasi sellest põhjalikumalt, samuti panin kirja nipid hoidistamiseks

Moos ise on aga lihtsmast lihtsam :)
500 g pohli
500 g õunu (puhastatud kaal)
500 g moosisuhkrut

Aseta pohlad koos 2 dl veega potti ja kuumuta segades u 5 minutit kuni marjad hakkavad pehmenema ja katki minema ning moos on keema tõusnud. Lõika õunad õhukesteks viiludeks või väikesteks tükkideks, lisa koos suhkruga pohladele  ja kuumuta  aeg-ajalt segades keskmisel kuumusel ehk lastes moosil õrnalt podiseda 15-20 minutit kuni ka õunatükid on pehmeks keenud, muutunud läbipaistvaks ja hakanud lagunema. Kui sulle meeldib, et moosile jäävad suured õunatükid sisse, siis piisab ka pisut vähemast keetmisest. Moos niikuinii pakseneb seistes, niiet võid keetmise kohe lõpetada, kui sinu jaoks on paras konsistents enam-vähem saavutatud.

Lase moosil pisut seista, koori vaht ja aseta steriliseeritud purkidesse. Mina steriliseerin purke auruahjus (tagurpidi alumisel siinil 40 minutit), kaani hoian 5 minutit keeva vee sees.

Retsept ilmus ka D-kokaraamatus.


teisipäev, 30. august 2016

Suvelõpu õunapuder valgest klaarist




Minus on alati sõna "supertoit" tekitanud pisut kahtlusi ja muutnud mind skeptiliseks, sest tavaliselt propageerivad sellist kraami samad inimesed, kes leiavad, et teraviljad ja piimatooted oleks hea menüüst välja jätta, peotäite kaupa tuleb toidulisandeid süüa, suhkur on mürk jms teadusliku aluseta umbluu levitajad. Seda enam on kogu supertoidu värk kahtlane, et immuunsüsteemi ei saa ju tegelikult mingi tableti ega ühe konkreetse toiduga "tugevdada", vaid tuleb lihtsalt tervislikult ja mitmekülgselt süüa, korralikult magada jms - jagasin siin postituses teaduspõhiseid artikleid selle teema kohta. Ja omalt poolt proovin alati "promoda" meie enda "supertoite" nagu nt pohlad, õunad jmt, mis enamasti meile täiesti tasuta või väga väikese raha eest kättesaadavad on. Laupäevaleht LP-sse olen selle peaaegu nelja aasta jooksul, mil see leht ilmub, päris omajagu selleteemalisi, st erinevaid aedvilju, marju jmt kiitvaid ning tervisele kahjulikke müüte (nt kas gluteen on paha?) ümberlükkavaid artikleid kirjutanud. Keegi peab ju selles umbluu virvarris ometi ka tervest mõistusest ja teaduspõhisest meditsiinist lähtuvaid toitumisteemalisi lugusid kirjutama või mis?!? Niiet kui lugesin täna huvitavat artiklit, siis teadsin kohe, et lihtsalt pean seda jagama ka blogilugejatega :) Nii ebamugav kui see tõde ka ei oleks, siis:

The truth – so unappealing – is that nutrition is fabulously complex, different for everybody and mostly mysterious. We know that if you eat a balanced diet with plenty of fruit and vegetables and do regular exercise, nothing is a superfood. And if you don’t, no superfood will save you.

Eriti muidugi praegusel ajal, mil turuletid on head ja paremat värsket kraami täis, metsades on ohtralt  pohli ja jõhvikaid ning õunapuud on sel aastal sõna otseses mõttes lookas, on väga lihtne tervislikult ja mitmekülgselt oma toidulaud katta, et enda organismi vajalike vitamiinide, mineraal- ja kiudainetega varustada ega oleks vaja kalli raha eest "imeravimeid" osta. Aga et üle pika aja tuleb tõeliselt hea õuna-aasta, siis tegin nädalavahetusel koduaias ka mõned fotod oma telefoniga selle "tõestuseks" ;-)



Kuigi õunaputru, -kastet või -püreed (kuidas keegi seda täpselt nimetas) keedeti juba nõuka-ajal, siis ikka aeg-ajalt keegi küsib, mis see täpselt on. Eks igaüks ilmselt teeb seda toitu erinevalt ja saab ka võib-olla omamoodi sellest aru, aga minu jaoks on õunapuder pmst nagu moos, ainult et mitu korda vähema suhkruga ja mõeldud koheselt söömiseks, mitte pikalt purgis säilitamiseks. Ma söön õunaputru ka niisama ilma lisanditeta, aga igati maitsev on see koos maitsestamata jogurti või kohupiima(pasta)ga, samuti vanillikreemi või -kastmega. Ja eriti hea on ubinapuder minu arvates just valmistatuna magusatest, pehmetest ja mahlastest suveõuntest nagu nt valge klaar :) Mina lisan enamasti keedisele peotäie marju (pohlad on eriti head, aga sobivad ka vaarikad ja sõstrad) ja õunu ei koori, sest saan oma ubinad kas koduaiast või sõprade või tuttavate käest ning koore alla peituvate kahjulike ainete pärast muretsema ei pea. 

Kuigi olen näinud ka tärklisega tehtavaid õunapudru retsepte, siis ise ma seda kunagi ei lisa, sest õuntes on niigi piisaavalt pektiini, mis aitab pudrul mõnusa paksu konsistentsi saavutada. 

400 g õunu (puhastatud õunte kaal)
30-50 g suhkrut
100 g vett
peotäis pohli (soovi korral)
jahvatatud kaneeli, kaneeli- või vanillisuhkrut või vanilliekstrakti

Puhasta ja tükelda õunad, aseta koos suhkru ja veega potti ning keeda aeg-ajalt segades kuni õunad on lagunenud ja kergelt läbipaistvad ning tekib mõnus paks puder. Lisa pisut enne keetmise lõppu ka peotäis pohli, kui soovid, ja meelepärane maitseaine. Lase pisut jahtuda ja naudi koos maitsestamata kohupiima(pasta) või -jogurtiga, samuti sobib juurde ideaalselt vanillikreem või -kaste. Ka lihtsalt niisama külma piimaga on puder väga mõnus.


reede, 26. august 2016

Pehme mandlitäidisega pirnipirukas



Elasin u 7 esimest aastat Tallinnas nii, et kodus polnud telekat, arvutit ega internetti (tol ajal polnud veel ka nutitelefone) ning ei tundnud neist asjadest kordagi puudust, kuigi pidin pidevalt inimestele seletama, et kuidas ma küll ilma nende "eluks vajalike" asjadeta hakkama saan :D Aga tõesti, seni, kuni maailmas on olemas päris inimesed, raamatud, muusika, teater ja kino, rääkimata sportimis- jm võimalustest, ei näe ma küll põhjust, miks neist asjadest loobuda ei saaks :):):)

Kirjutasin eelmises postituses lugemisest ja sellest, kuidas ise üritan ennast pidevalt harida, positiivseid emotsioone saada, lähedaste, sõprade ja muidu toredate inimestega koos olla jne, mistõttu ma loen internetis leiduvast väga vähe asju, veedan FB-s nii minimaalselt aega, kui vähegi võimalik, ja ei vaata (v.a jalgpall) peaaegu üldse telekat. Seetõttu valin ka hoolikalt filme, mida vaatan - õudukad, vägivalda täis teosed jms, ükskõik kui head need poleks ja kui palju kriitikutelt kiita ei saaks, ma jätan suurima heameelega neile, kes neid naudivad. Mul on lihtsalt nii toimides elu ilusam! Ja olen endaga rohkem rahul, kui tunnen, et olen saanud targemaks ja paremaks, ega kogunud endasse negatiivset, tundnud end halvasti vms ... :)

Eestis on muuseas sadu toidublogisid ja kindlasti veelgi rohkem muid (mood, elustiil, reisimine jne jne). Mina olen avastanud sellise toreda lehe nagu 100 toidublogi, kus ma peaaegu iga päev korra käin ja pilgu peale viskan, mis toimub (what's cooking :) ). Tänu sellele olen sattunud igasugustesse rohkem ja vähem huvitavatesse kohtadese lisaks oma tavapärastele lemmikutele, mida saab ühekäe sõrmedel üles lugeda. Ma isiklikult küll ei näe probleemi selles, et inimesed blogivad, isegi kui neil on õigekirjaga probleeme, nad ei oska nii hästi süüa teha nagu mõne arvates peaks või mis iganes? Miks mitte?!? Meil on normaalne turumajandus ja sõbavabadus! See, et ma ise külastan nädalas u viite toidublogi (ja just neid, mis mu lemmikud on), ei tähenda, et ma kedagi maha teeks. Ei ole lihtsalt minu maitse ja that's it! Eks lugejad suudavad ise terad sõkaldest eraldada ning need, mis on ühe jaoks sõklad, on teise jaoks terad ja vastupidi. Kes ütleb, mis on hea ja halb, kes justkui võiks blogida ja kes "solgib turgu"? Toiduretseptide jagamine ei ole kindlasti toidublogijate privileeg, nagu mõni inimene arvab! Ei pea ju lugema neid, kui ei meeldi:) Igasugune lugemine ei ole silmaringi avardamine - kaugel sellest! Kui muidugi ei oska midagi tarka oma ajaga peale hakata ja/või on masohhistlikud kalduvused, siis on see arusaadav, et ei meeldi, aga ikka käid lugemas, aga muul juhul? Ma ei saa kunagi aru ka konkurentsiteemast blogide puhul (seda kusjuures hästi tihti küsitakse ka minult, et kuidas sellega on) - kõik on ju erinevad, oma nägu, stiil, jutud, retseptid, maitse ja fotod. Ühele meeldib üks, teisele teine - internet on lai ja piiramatu ja õnneks siin (peale isahakanud kriitikutest "korravalvurite") politseid pole:D Nagu restoranides inimesed nö hääletavad jalgadega, minnes sinna, kus on parem toit, meeldivam teenindus või ilusam interjöör, nii virtuaalmaailmas hääletatakse näppudega - kui inimesel on mõni retsept ebaõnnestunud, teda häirib fotode kvaliteet või ei meeldi blogija isik või tema mõtted või mis iganes, siis ta ei lähe sinna ilmselt tagasi. Kui on nõudlust, on ka pakkumine, ja vastupidi! Tore, kui inimesed on leidnud endale väljundi! Niiet kui keegi kahtleb, kas hakata blogima või mitte, siis igal juhul omast kogemusest soovitan soojalt! Blogist sai minu jaoks kõik alguse, seda ma armastan ja väärtustan, siin on "oma tuba ja oma luba" :) Kusjuures, eile just kuulsin, et Eestis pidavat olema elaniku kohta ilmselt kõige rohkem blogijaid maailmas, niiet veel üks rekord meie käes ;-)


Mulle hullult meeldivad mandlitäidisega (frangipane) koogid, sest selline mõnusalt pehme martsipanilaadne sisu koos marjade või puuviljadega ja õhuke krõbe põhi on lihtsalt superhea kooslus! Mul on blogis olemas tikritega (tikrite asemel saad seda hetkel küpsetada pohlade, jõhvikate või kultuurmustikatega) ja viigimarjadega kook, samuti on pisut sarnane see ploomide ja sidrunikreemiga küpsetis. Pirni-frangipane piruka retsept ilmus mul aasta tagasi ETK kliendilehes Hetk, aga blogisse jäi tookord lisamata. Et tegemist on ajatu klassikuga, siis õnneks saan selle "suure vea" nüüd ära parandada :) Ja kui pirnid ei meeldi, neid parajasti ei ole vms, siis sama hästi sobivad koogi sisse õunad ja ploomid ;-) 

Head küpsetamist ja ilusat nädalavahetust!

Tainas:
100 g toasooja võid
2 sl peensuhkrut
1 sl vanillisuhkrut
1 munakollane
0,5 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
110 g nisujahu

Mandlitäidis:
100 g peensuhkrut
1 sl vanillisuhkrut
120 g toasooja võid
2 suurt toasooja muna
120 g peeneks jahvatatud mandleid
1 sl nisujahu

Katteks:
1 suurem v 2 väiksemat pirni (õhukesteks viiludeks lõigatuna)
3 sl aprikoosi- või virsikumoosi

Taina jaoks vahusta toasoe või suhkrutega, lisa hulka munakollane ja seejärel omavahel segatud kuivained. Tee tainast pall, vajuta lapikuks, keera kilesse ja hoia 30 minutit külmkapis. Seejärel rulli tainas lahti, aseta 23-24 cm läbimõõduga võiga määritud ja jahuga ülepuistatud vormi põhja ja u 2 cm kõrguselt äärtele, torka keskoksa tihedalt kahvliga läbi ja küpseta 190 kraadi juures 10 minutit.  

Vahusta toasoe või suhkrutega pehmeks heledaks vahuks ja lisa edasi vahustades ükshaaval munad. Sega jahu jahvatatud mandlitega ja lisa mandlid seejärel õrnalt segades võivahu hulka. Tõsta täidis vormi eelküpsetatud põhjale, kata ringikujuliselt pirniviiludega neid kergelt täidisesse vajutades ja küpseta ahjus 190 kraadi juures 30 minutit kuni täidis on kerkinud ja tahenenud. 

Määri pirukas pealt moosiga ja küpseta veel 5-10 minutit kuni see on kuldne. Lase koogil vormis u 10 minutit taheneda ja tõsta seejärel restile jahtuma. Serveeri soojalt või külmalt, soovi korral paku juurde vanillijäätist või -kastet.